Välgu öine päästemissioon

autodseiklussõpruspoiss6-aastane

Oli soe suveõhtu. Päike oli just vajunud suure rohelise metsa taha peitu ja taevas värvus õrnalt roosaks ning lillaks. Viieaastane Frederik oli terve päeva oma koduaias, suures ja laias liivakastis mänginud. Ta oli ehitanud kõrgeid liivalosse, kaevanud sügavaid tunneleid ja teinud suuri maanteid, kus tema mänguautod said kihutada. Frederiku kõige suurem lemmik oli aga üks väike, säravpunane sportauto nimega Välk. Välk oli nii kiire, et isegi tuul ei jõudnud talle järele! Tal olid läikivad hõbedased veljed ja madal katus, mis tegi temast tõelise võidusõiduauto. Kui ema hõikas Frederikut tuppa õhtust sööma ja magama minema, oli poisil nii kiire, et ta unustas Välgu ja veel mõned teised autod liivakasti ööbima. Ta pühkis käed puhtaks, jooksis tuppa ja varsti juba magas oma soojas voodis, nähes und uutest ja põnevatest võidusõitudest. Aed jäi vaikseks. Liivakasti kohale tõusis suur, ümmargune ja särav kuu. Kuuvalgus langes otse väikesele punasele Välgule, pannes tema hõbedased veljed pimeduses ahvatlevalt sädelema. Kuid aias ei maganud kõik. Kõrgel, aia nurgas kasvava vana ja haralise tammapuu ladvas elasid kaks suurt, musta ja kavalat varest – Kraaks ja Krooks. Varestel on juba kord selline iseloom, et neile meeldib kõik, mis läigib ja särab. Nad kogusid oma pessa teelusikaid, hõbepaberit, klaasikilde ja kõike muud sädelevat, mis nad kuskilt leidsid. Korraga märkas Kraaks, kuidas all liivakastis midagi helgib. "Kraaks! Vaata sinna, Krooks!" krooksus ta vaikselt oma kaaslasele. "Seal all on midagi uut ja väga säravat!" Krooks ajas kaela õieli ja tema mustad silmad läksid suureks. "Lendame! See peab saama meie kollektsiooni ehteks!" Kaks suurt varju liuglesid hääletult kuuvalguses alla liivakasti poole. Välk, kes magas rahulikult liivast ehitatud garaažis, ei osanud midagi karta. Järsku tundis ta, kuidas miski terav ja tugev temast kinni haarab. Enne kui väike punane auto arugi sai, mis toimub, tõsteti ta õhku. "Appi! Laske mind lahti!" tahtis Välk tuututada, aga varesed lendasid nii kiiresti, et tuul vihises ümber auto. Mõne hetkega olid nad kõrgel tamme otsas, suures ja sagrises pesas. Varesed lükkasid Välgu hunniku krõbisevate kommipaberite ja vana kuldse nööbi vahele, panid silmad kinni ja jäid rahulolevalt magama. All liivakastis aga

hakkasid asjad liikuma. Teised mänguautod, kes olid samuti sinna unustatud, ärkasid vareste tiivasahina peale üles. Seal olid Suur Kollane Kallur nimega Mürts, kellel oli tohutult jõudu; Roheline Traktor nimega Traks, kellel olid nii suured ja ogalised rattad, et ta võis sõita üle igast mäest; Sinine Puksiirauto nimega Kaelak, kellel oli pikk tross ja tugev konks; ning Vapper Politseiauto nimega Vile, kes hoidis alati korda. "Kas kõik on alles?" küsis Politseiauto Vile, lülitades korraks oma sinised ja punased vilkurid sisse, et pimedas liivakastis ringi vaadata. "Mina olen siin," mürises Kallur Mürts. "Mina ka," puristas Traktor Traks. "Aga kus on Välk?" hüüdis Puksiir Kaelak ehmunult. Autod sõitsid ringi, valgustades oma väikeste esituledega liivakasti nurki. Välku ei olnud kuskil. Siis aga märkas Vile liival suuri linnujälgi. "Oh ei!" ütles Vile tõsiselt. "Need on vareste jäljed. Nad on Välgu ära viinud! Nad viisid ta sinna suurde tamme puusse!" Kõik autod vaatasid üles. Vana tamm oli hiiglaslik. Selle oksad kõrgusid taevasse, lausa tähtedeni välja. Varesepist ei olnud alt nähagi. "Mida me teeme?" küsis Traks murelikult. "Kui väike Frederik homme hommikul ärkab ja oma lemmikautot ei leia, on ta ju nii kohutavalt kurb. Ta võib lausa nutma hakata." "Seda me ei saa lubada!" ütles Kallur Mürts kindlalt, lüües oma suure kasti kolksatusega kinni. "Frederik on meie parim sõber. Ta teeb meile alati kõige lahedamad teed ja peseb meid, kui me mudaseks saame. Me peame Välgu tagasi tooma!" "Aga me oleme ju autod," imestas Kaelak. "Autod ei oska puu otsa ronida." "Meil polegi vaja osata ronida, kui meil on plaan ja me teeme koostööd," ütles Vile. "Kuulake nüüd! Traks, sinu suured rattad saavad tamme karedast koorest kinni hoida. Mürts, sina lükkad Traksi tagant, kui tal raskeks läheb. Kaelak, sina kasutad oma trossi ja konksu, et meid oksalt oksale tõmmata. Ja mina sõidan kõige ees ning näitan teile oma esituledega teed." Ja nii algaski suur päästemissioon. Autod sõitsid liivakastist välja, üle muru otse vana tamme juurde. Puu juured olid nii suured, et moodustasid justkui väikese mäe. "Hakkame minema!" ütles Traks ja lasi mootoril vaikselt põrr-põrr-põrr käia. Ta haakis

oma suured kummist rattad vastu puukoort ja hakkas ülespoole ronima. Kallur Mürts sõitis talle otse selja taha ja toetas oma tugeva ninaga Traksi tagumist otsa, lükates teda ülespoole. See ei olnud üldse lihtne. Puukoor oli ebatasane, täis sügavaid pragusid ja väikseid putukaid, kes vaatasid imestunult, kuidas mänguautod puu otsa ronivad. "Tasa, tasa," sosistas Vile, kes näitas oma tillukeste tuledega teed. "Me ei tohi varesid üles ajada." Kui nad jõudsid esimese suure oksani, viskas Puksiir Kaelak oma konksu osavalt ümber järgmise oksa, mis oli veel kõrgemal. Kaelaku vints tegi vaikset sihh-sahh-sihh-sahh häält, kui ta ennast ja teisi autosid ülespoole tõmbas. See oli nagu tõeline mägironimine! Nad ronisid ja ronisid, oksalt oksale, järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni maa tundus olevat nii kaugel, et liivakast nägi välja nagu väike tikutoos. Lõpuks, pärast pikka ja väsitavat teekonda, jõudsid nad täpselt selle oksa alla, kus asus vareste pesa. Pesa oli tohutu suur, ehitatud paksudest okstest ja seest vooderdatud kõige pehmema ja säravama kraamiga, mida varesed olid leidnud. Autod jäid vaikselt seisma. Ülevalt kostis valju norskamist. Khrrr-krooks! Khrrr-kraaks! Varesed magasid sügavalt. "Mina lähen üles," sosistas Kaelak. Ta lasi oma konksu vaikselt üle pesa ääre ja piilus sisse. Seal, otse suurte mustade sulgede, käbi ja vana lusika vahel, kükitas väike säravpunane Välk. Ta nägi oma sõpru ja ta esituled lõid õnnest särama. Ta tahtis rõõmust piiksuda, aga Kaelak tegi kähku tššš! ja viipas talle. Kaelak langetas oma väikese metallkonksu otse Välgu stange külge. "Hoia kinni, sõber," sosistas ta trossi kaudu. Kaelak hakkas Välku ettevaatlikult pesast välja tõmbama. Aga siis juhtus midagi ootamatut. Välgu tagumine ratas jäi kinni ühe krõbiseva kommipaberi taha. Kui Kaelak tõmbas, tegi kommipaber kõva krõbina. Üks vares, see suurem ja kurjem, lõpetas norskamise. Ta avas ühe silma. "Mis see krõbiseb siin?" pomises vares unesegaselt ja ajas oma suure musta pea püsti. Ta nägi, kuidas tema ilus läikiv punane auto on pesa ääre peal ja hakkab justkui ise minema sõitma! "Kraaaks! Vargad! Minu aare!" karjus vares ja ajas tiivad laiali. Teine vares ärkas ka ja hakkas samuti koledasti kraaksuma. Nad olid valmis kohe autodele peale

lendama. "Nüüd läheb kiireks!" hüüdis Kaelak, tõmbas Välgu pesast välja ja lasi ta oksale teiste autode juurde. "Vile, nüüd on sinu kord!" karjus Kallur Mürts. Vapper Politseiauto Vile sõitis otse vareste poole, lülitas sisse oma kõige eredamad esituled ja pani oma vilkurid maksimaalse kiirusega tööle. Sähv-sähv-sähv! Sinine ja punane valgus pimestas koheselt uniseid vareseid. "KRAAAKS! Mis see on? Päike tõusis? Minu silmad!" karjusid varesed, katsid oma pead tiibadega ja peitsid end pesa sügavaimasse nurka, arvates, et mingi suur ja hirmus valguskoletis on neile külla tulnud. "Põgeneme!" hüüdis Vile. Aga allaronimine on sageli palju ohtlikum kui ülesronimine. Eriti veel siis, kui sul on kiire. "Kõik minu trossi külge!" kamandas Puksiir Kaelak. Ta kinnitas oma tugeva trossi ühe jämeda oksa külge ja viskas trossi teise otsa alla. See oli nagu pikk liugtee otse alla liivakasti poole. Esimene oli väike Välk. Ta kinnitas end trossi külge ja – vuhhhh! – libises tohutu kiirusega alla pimedusse, maandudes pehmelt liiva sisse. Tema järel tuli Traks, siis Kallur Mürts, siis Politseiauto Vile ja kõige lõpuks lasi Kaelak oma trossi oksa küljest lahti ning liugles samuti tagurpidi puust alla. Kui nad kõik turvaliselt liivakasti jõudsid, ohkasid nad kergendatult. Üleval tamme otsas oli jälle vaikus. Varesed ei julgenud oma pesast enam peadki välja pista. "Me tegime seda!" rõõmustas väike punane Välk ja sõitis tänulikult ümber oma sõprade. "Aitäh teile! Te olete maailma kõige julgemad ja paremad sõbrad. Ma kartsin, et ma ei näegi enam kunagi väikest Frederikut ega saa temaga uusi teid avastada." "Üks kõigi ja kõik ühe eest!" ütles Traktor Traks muhedalt. Taevas hakkas juba idakaarest heledamaks muutuma. Tähed kustusid ükshaaval ja linnud hakkasid ärkama, lauldes esimesi hommikulaule. Öö oli läbi saamas. "Ruttu, sõbrad! Tagasi oma kohtadele!" kamandas Politseiauto Vile. "Enne kui päike päriselt tõuseb ja majas elu algab!" Autod kiirustasid oma kohtadele. Välk sõitis tagasi liivagaraaži. Kallur Mürts parkis end liivamäe kõrvale, Traks jäi pooleli oleva silla juurde ja teised võtsid samuti täpselt need samad asendid, kuhu Frederik nad eelmisel õhtul oli jätnud. Nad panid mootorid kinni, kustutasid oma väikesed tuled ja jäid vaikselt ootama. Mõne

tunni pärast avanes maja uks. Sealt jooksis välja väike Frederik, pidžaama veel seljas ja juuksed armsalt sassis. Ta jooksis otse liivakasti juurde, kummardus ja võttis liivagaraažist oma väikese säravpunase Välgu. "Tere hommikust, Välk!" ütles Frederik rõõmsalt ja tegi autoga õhus väikese tiiru. "Tead, ma nägin täna nii põnevat und! Ma nägin, et sa sattusid suurde seiklusesse ja su sõbrad pidid sind aitama." Väike auto muidugi midagi ei vastanud, aga kui päikesekiir langes tema hõbedastele velgedele, tundus hetkeks, justkui oleks ta väikesele poisile silma pilgutanud. Frederik istus liivale ja hakkas koos Välgu, Mürtsi, Traksi, Kaelaku ja Vilega ehitama uut, veelgi suuremat ja vägevamat linna. Ta oli väga õnnelik, et kõik tema sõbrad olid temaga koos, turvaliselt omas kodus. Ja mitte keegi, isegi mitte väike Frederik, ei saanud kunagi teada, kui tõepärane see tema unenägu tegelikult oli olnud.

Järgmine lugu
Kolme Rahva Orgu päästejää

1. Kolme rahva org ja Suur Jäätunud Järv Kuskil väga kaugel, kõrgete lumiste mägede ja paksude metsade vahel, asus üks eriline koht, mida kutsuti Kolme Rahva Oruks. See org oli imeilus, eriti talvel, kui kõik puud olid kaetud koheva valge lumega ja taevas särasid õhtuti virmalised. Kuid kõige erilisemad selles orus olid inimesed, kes seal elasid. Neid oli nimelt kolme täiesti erinevat kasvu. Pisikesed ehk Sõrmkübararahvas: Nemad olid nii väikesed, et võisid vabalt mahtuda sinu jope taskusse. Nende majad olid ehitatud vanadest seentest ja tammetõrudest ning nende talvemütsid olid tehtud pehmetest võililleebemetest. Tavalised ehk Keskmised inimesed: Nemad olid täpselt sellised nagu sina ja mina. Seal elas näiteks üks kuueaastane tüdruk nimega Eliise, kellel olid ilusad valged iluuisud ja roosa tutimüts. Hiiglased ehk Mäevaimud: Nemad olid nii suured, et nende pead ulatusid peaaegu pilvedeni. Kui nad kõndisid, tegi maa TÜM-TÜM-TÜM ja puud värisesid. Nende kindad olid sama suured kui terved majad! Kuigi nad kõik elasid samas orus, hoidsid nad üksteisest eemale. Pisikesed kartsid Tavalisi inimesi. "Nad on nii suured!" rääkisid Pisikesed omavahel. "Kui nad jooksevad, ei pruugi nad meid märgata ja võivad meile kogemata peale astuda!" Tavalised inimesed aga kartsid Hiiglaseid. "Nad on nii hiiglaslikud!" rääkisid Tavalised. "Kui nad aevastavad, puhub see meil katused pealt! Parem on neist kaugele hoida." Ja nii nad elasidki, igaüks oma oru nurgas. Kuni saabus aasta kõige külmem päev. 2. Suur uisutamise päev Orgu keskel asus Suur Kristalljärv. See oli nii suur, et selle teist kallast polnud nähagi. Talvel jäätus järv ära ja muutus siledaks nagu peegel. See oli parim uisuplats terves maailmas! Kuna kõik armastasid uisutada, olid nad järve omavahel ära jaganud: Kalda ääres, kus kasvasid pillirookõrred, uisutasid Pisikesed. Nende uisud olid tehtud teravatest kuuseokastest ja nad liuglesid kõrkjate vahel nagu väikesed värvilised täpid. Järve keskel, kus jää oli kõige paksem ja avaram, uisutasid Tavalised inimesed. Nad tegid piruette, mängisid kulli ja jõid termostest kuuma kakaod. Kõige kaugemas nurgas, kus järv oli kõige sügavam, uisutasid Hiiglased. Nende uisud olid tehtud laevadest, millele olid rauast terad alla pandud. Kui nemad uisutasid, kõlas see nagu kõu müriseks: KRAH-KROH, KRAH-KROH! Kõik teadsid kuldreeglit: püsige oma alal ja ärge minge teiste juurde. Sel ilusal laupäeva hommikul paistis päike säravalt. Kuueaastane Eliise sidus oma valgete iluiskude paelad kõvasti kinni ja astus jääle. Ta tegi suure kaare ja tundis, kuidas külm tuul tema põski näpistas. See oli nii lõbus! Samal ajal, kalda ääres, uisutas üks väga julge Pisikeste tüdruk nimega Säde. Tal oli seljas punane mantel, mis oli õmmeldud kibuvitsamarja koorest. Säde armastas kiiresti sõita. 3. Keelatud piir ja ohtlik jää Järsku nägi Säde midagi imelist. Kõrgel taevast langes alla üksik, eriliselt suur ja sätendav lumehelves. See tuiskas tuulega järve keskosa poole. Säde tahtis seda imelist lumehelvest tingimata lähemalt näha. Ta unustas kõik reeglid ja hakkas helbele järele uisutama. Ta uisutas mööda pilliroost, välja avatud jääle, otse Tavaliste inimeste ala poole. Kaks tema sõpra, väikesed poisid Tõru ja Kivi, hüüdsid: "Säde, tule tagasi! Seal on ohtlik! Tavalised inimesed sõidavad meile otsa!" Kuid Säde ei kuulanud. Poisid pidid talle järele tormama, et ta tagasi tuua. Aga nad olid jõudnud kohta, kus jää ei olnud enam nii paks. See oli koht, kus vee all voolas soe allikas, mis tegi jää õhukeseks. Pisikesed ei teadnud seda, sest nad polnud kunagi varem nii kaugele tulnud. Järsku kõlas hirmus hääl: PRAKS! KRÕKS! Jää Säde, Tõru ja Kivi jalge all andis järele. See murdus nagu õhuke klaas! Kõik kolm väikest sõpra sulpsatasid külma, tumedasse vette. "Appi! Appi!" hüüdsid nad oma peenikeste häältega, mis kõlasid nagu väikeste kellukeste helin. Nad oskasid küll ujuda, aga vesi oli nii kohutavalt külm ja jää servad olid liiga libedad, et nad oleksid saanud end sealt ise välja vinnata. 4. Keskmise tüdruku mure Eliise, kes tegi parasjagu üht ilusat uisupiruetti, kuulis äkki seda peenikest kellahelinat. Ta jäi seisma ja kuatas. Ta nägi eemal jää sees väikest musta auku ja seal juures pisikesi käekesi vehkimas. "Oh ei! Keegi on vette kukkunud!" mõtles Eliise ja uisutas kiiresti sinnapoole. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta kolme Pisikest inimest vees rabelemas. Nende tillukesed näod olid hirmust ja külmast kahvatud. Eliise süda hakkas kiiresti põksuma. Ta teadis, et ta peab aitama! Ta viskas kõhuli jääle ja roomas augu poole, täpselt nii, nagu isa oli talle õpetanud, et jää katki ei läheks. "Ärge kartke, ma aitan teid!" hüüdis Eliise. Ta võttis kaelast oma pika roosa salli ja proovis seda väikestele ulatada. Kuid Eliise käed olid nende jaoks liiga suured ja auk liiga väike. Kui ta proovis salli vette lükata, murdus augu servast veel tükk jääd ära. PRAKS! Nüüd oli ka Eliise ohtlikult õhukesel jääl. Vesi loksus juba üle jää ääre tema kinnastele. Teised Tavalised inimesed nägid seda kaugelt ja hakkasid hüüdma: "Eliise, tule tagasi! Jää murdub! Sa kukud ise ka sisse!" Eliise hakkas nutma. Ta ei tahtnud tillukesi sõpru sinna jätta, aga ta ei saanud neid kuidagi kätte. Tundus, et olukord on täiesti lootusetu. Pisikesed olid nii väsinud ja neil oli väga, väga külm. 5. Hiiglase rasked sammud Just siis, kui Eliise tundis, et ta ei oska enam midagi teha, hakkas kogu järv värisema. TÜM... TÜM... TÜM... Kõik Tavalised inimesed vaatasid hirmunult järve kaugemasse otsa. Sealt lähenes neile tohutu kiirusega üks Hiiglane. Tema nimi oli Ropka. Tal oli habe, mis oli paksult härmatist täis, ja silmad, mis olid sinised nagu suvine taevas. Ta oli kuulnud jää raginat ja Eliise nuttu. "Hiiglane tuleb! Põgenege!" karjusid Tavalised inimesed. Kõik uisutasid nii kiiresti kui jalad võtsid kalda poole. Aga Eliise ei läinud ära. Ta jäi kõhuli õhukesele jääle, pisarad voolamas mööda külmi põski, käed ikka veel väikese augu poole sirutatud. Ta kartis Hiiglast väga, aga ta ei suutnud väikesi Sõrmkübararahva lapsi maha jätta. Hiiglane Ropka jõudis kohale. Ta oli nii suur, et varjas lausa päikese ära. Ta vaatas alla väikese Eliise peale. Ropka ohkas ja tema hingeõhk oli ootamatult soe, nagu maikuu tuul, mis sulatas Eliise põskedelt pisarad. Ropka hääl oli sügav ja mürisev, aga selles ei olnud grammigi kurjust. See kõlas pigem nagu kassi sügav nurrumine. "Miks sa siin lamad, väike tüdruk? Jää on ju katki." "Ma... ma tahan neid aidata," nuuksus Eliise ja osutas väikesele augule. "Aga nad on nii pisikesed ja minu käed on liiga suured, et neid kätte saada. Ja jää läheb katki!" Ropka kummardas lähemale ja nägi vees rabelevaid Pisikesi. Tema suured, mäesuurused silmad muutusid kurvaks. "Ma saan aru," mürises ta pehmelt. "Sina oled nende jaoks liiga suur. Aga vahel, väike tüdruk... on just suurus see, mis päästab." 6. Soojad käed ja pääsemine Ropka võttis käest oma tohutu, majasuuruse kinda. Tema paljas käsi oli soe nagu suur ahi. Ta astus ühe sammu, aga ta ei astunud õhukesele jääle, vaid toetus kindlalt järve põhjale (sest vesi ulatus talle vaevalt põlvini!). Siis lükkas Ropka oma hiiglasliku, sooja käe õrnalt, väga-väga õrnalt, läbi jää. Ta ei püüdnudki väikeseid inimesi näppudega kinni võtta. Selle asemel viis ta oma käe sügavale vee alla, otse Pisikeste alla. Ja siis, ühe aeglase ja sujuva liigutusega, tõstis ta oma käe veest välja. Ta käsi oli nagu hiiglaslik bassein. Tema peopesas oli vesi, mõned jäätükid ja seal keskel ujusid Säde, Tõru ja Kivi! Kuna Ropka käsi oli nii tohutult soe, muutus vesi tema peopesas kohe mõnusalt leigeks, nagu vannivesi. Pisikesed ei rabelenud enam. Nad vaatasid imestunult üles tohutu Hiiglase näo poole. "Nii, väikesed rüblikud," ütles Ropka sõbralikult mürisedes. "Nüüd olete te väljas." Siis sirutas Ropka oma teise käe Eliise poole. Eliise kõhkles hetke, aga siis astus julgelt Hiiglase suurele peopesale. Ropka tõstis nad kõik korraga kõrgele õhku ja astus pikkade sammudega turvalisele, paksule lumega kaetud kaldale. 7. Uued sõbrad ja soe kakao Kaldal pani Ropka nad kõik õrnalt lumele. Eliise aitas Sädel, Tõrul ja Kivil hiiglase peopesast, mis oli neile nagu väike soe järveke, kuiva peale astuda. Nad väänsid oma riietest vett välja ja värisesid ikka veel natuke, kuigi oht oli möödas. "Neil on külm!" ütles Eliise. Ta võttis kiiresti oma roosa tutimütsi peast ja pani selle lumele. "Siia, pugeda siia sisse, see on nagu soe magamiskott!" Säde, Tõru ja Kivi ronisid rõõmsalt pehmesse villasesse mütsi. See oli nende jaoks tõesti nagu suur ja soe telk. Siis meenus Eliisele midagi. Ta võttis oma seljakotist termose ja väikese topsi. Ta valas topsi sooja, auravat šokolaadikakaod. "Võtke! See teeb teid seestpoolt soojaks." Üksainus tilk kakaod oli Pisikeste jaoks terve tassitäis! Nad jõid seda õhinal ja tundsid, kuidas soojus laiali valgub. Aga ka Ropka tahtis aidata. Ta korjas metsast kolm suurt kuivanud puud – terveid puid! – ja tegi neist suure lõkke. Lõke praksus rõõmsalt ja selle soojus ulatus kaugele. Vargsi hakkasid ka teised inimesed lähemale hiilima. Tavalised inimesed, kes olid enne ära jooksnud, nägid, et Hiiglane ei teinudki Eliisele haiget. Ja teised Pisikesed, kes kartsid Tavalisi, nägid, et Eliise oli päästnud nende sõbrad. Varsti istusid kõik kolm rahvast koos suure lõkke ümber. Säde, Tõru ja Kivi vaatasid Eliisele otsa. "Aitäh sulle," ütles Säde oma peenikese häälega. "Me kartsime teid, Tavalisi inimesi, aga sa oled nii julge ja hea." Eliise naeratas. "Ja mina kartsin Hiiglaseid. Aga kui Ropkat poleks olnud, poleks ma suutnud teid aidata. Ta on kõige lahkem Hiiglane maailmas!" Ropka muheles nii, et mets kajas, ja kohendas suure oksaga lõket. "Me kõik oleme erineva suurusega," mürises ta pehmelt. "Aga südame suurus ei sõltu sellest, kui pikk sa oled." 8. Tähed taevas ja uneaeg Alates sellest päevast muutus Kolme Rahva Orus kõik. Enam ei olnud kalda äärt, keskosa ega kauget nurka. Nüüd uisutasid nad kõik koos. Hiiglased sõitsid ettevaatlikult, Tavalised inimesed tegid neile ruumi ja Pisikesed said mõnikord isegi Hiiglaste saapapaelte peal sõita – see oli nagu tasuta lõbustuspark! Lõke praksus ikka veel tasakesi. Päike oli ammu mägede taha vajunud ja taevasse ilmusid esimesed säravad tähed. Järv sätendas kuuvalguses. Säde, Kivi ja Tõru olid Eliise soojas mütsis juba täiesti ära kuivanud. Nende silmad vajusid tasapisi kinni. Kakao oli teinud kõhu soojaks ja tulepragin mõjus nii uinutavalt. Ka Eliise haigutas magusalt. Ta toetas oma pea Ropka suure kinda vastu, mis oli pehme nagu maailma kõige suurem padi. Hiiglane ümises tasast unelaulu, mis kõlas nagu kauge, rahustav ookeanikohin. Kõik olid kaitstud. Kõik olid hoitud. Suured hoidsid väikeseid ja väikesed rõõmustasid suuri. Orus valitses rahu ja vaikus. Lumi langes õrnalt, kattes puud valge tekiga. On aeg silmad sulgeda ja lasta unenägudel tulla. Nii nagu Eliise ja väikesed sõbrad seal lõkke ääres magama jäid, on nüüd ka sinul aeg rännata unemaale.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.