Oskar ja paraadimasinate öö

soomukidmasinadparaadeestiseikluspoiss5-aastane

See on lugu väikesest poisist nimeks Oskar, kes elas Tallinna lähedal metsaveeres. Oskar oli just saanud viieaastaseks ja kui sa oleksid piilunud tema tuppa, oleksid sa arvanud, et oled sattunud hiigelsuurde garaaži. Tema voodi all elasid kallurid, riiulitel puhkasid kiired sportautod ja vaiba peal jooksis maantee, kus sõitsid hääletult prügiautod ja kraanad. Kuid sel õhtul ei mänginud Oskar oma tavaliste autodega. Ta istus akna all ja vaatas taevast, kus sadas pehmet laia lund. Homme oli väga tähtis päev – Eesti Vabariigi aastapäev. Ja mis kõige põnevam: Tallinnas pidi toimuma suur paraad. "Ema, kas soomukid on ka päriselt nii suured nagu piltide peal?" küsis Oskar, kui ta lõpuks pidžaama selga sai. "Veel suuremad, kallis," vastas ema naeratades ja sättis teki poisi lõua alla. "Nad on raudsed, tugevad ja mürisevad nii, et maapind väriseb. Aga nüüd pane silmad kinni. Kui sa ruttu uinud, jõuab homne hommik kiiremini kohale." Oskar sulges silmad ja uinus peaaegu silmapilkselt. Ja just siis algas tema seiklus. Unenägu suurest ettevalmistusest Oskar ei olnudki enam oma voodis. Ta seisis keset suurt, valgustatud angaari. See oli nii kõrge, et katus kadus pimedusse, ja nii lai, et seinu polnud näha. Kuid kõige uskumatum oli see, mis oli tema ümber. Seal seisid nad reas – hiiglaslikud, oliivirohelised ja võimsad masinad. Need olid paraadi peategelased. Oskari kõrvale veeres üks väike, aga väga asjalik masin. See oli mehitamata maismaasõiduk nimeks THeMIS. Ta nägi välja nagu tanki ja robotniiduki segu, aga tal ei olnud juhti. "Tere, Oskar!" piiksus robot sõbralikult. "Meil on siin pisut abi vaja. Paraad algab juba mõne tunni pärast, aga kütuseautod on lumme kinni jäänud ja meie roomikud vajavad viimast läiget." Oskari silmad läksid suureks. "Kas mina saan aidata?" "Muidugi! Sulle meeldivad ju masinad," vastas robot. Ta ulatas Oskarile võlukindad, mis tegid poisi käed tugevaks ja kiireks. Soomukite kuningriik Esimene masin, kelle juurde Oskar läks, oli Pasi. See oli kuue suure rattaga soomustransportöör. Pasi tundus Oskari kõrval nagu suur maja. "Tere, Pasi!" ütles Oskar ja patsutas masina jahedat metallkülge. "Tere-tere, väike sõber," mürises Pasi madala häälega. "Ole hea, kontrolli mu rehve. Ma

pean Vabaduse väljaku munakividel sõitma nii sirgelt, et keegi ei kõigu." Oskar võttis suure manomeetri ja kontrollis Pasi rattaid. Ta kuulis, kuidas õhk saises kindlalt ja tugevalt. Iga kord, kui ta ratast puudutas, hakkas see hõbedaselt särama. Pasi oli valmis. Siis aga kuulis Oskar rasket kolinat. Angaari nurgas seisis CV9035 – suur lahingumasin, millel olid all roomikud. Ta nägi välja väga karm ja tõsine. "Mis viga, suur masin?" küsis Oskar julgelt. "Ah, üks mu roomikulüli on kivi vahele saanud," kurtis lahingumasin. "Ma ei saa ju paraadil lonata. See rikub rütmi ära!" Oskar ei kohkunud. Ta ronis osavalt roomiku peale, täpselt nii nagu ta ronis mänguväljakul ronimispuudel. Ta leidis kivi üles, lükkas selle oma võlukinnastega minema ja määris roomikut erilise "tähetolmu-õliga". Masin proovis korraks liikuda – roomikud liikusid sujuvalt ja hääletult nagu uisud jääl. "Suur tänu, Oskar! Nüüd olen ma paraadi kõige kiirem roomiklane!" hüüdis CV90. K-Komando ja päästjad Kuid paraad ei koosne ainult sõjaväest. Angaari teises otsas helendasid sinised ja punased tuled. Oskar jooksis sinna ja nägi politsei kiirreageerijate suuri musti maastureid ja päästeameti hiiglaslikku punast tuletõrjeautot nimeks Kõue. Kõuel oli katusel suur redel ja ta oli nii puhas, et Oskar nägi oma peegelpilti tema ukselt. "Oskar, kas sa tead, mis on meie kõige tähtsam ülesanne?" küsis tuletõrjeauto. "Inimeste aitamine?" pakkus Oskar. "Täpselt nii. Aga paraadil on meie ülesanne näidata lastele, et me oleme alati olemas. Kas sa aitaksid mu vilkurid eriti heledaks poleerida?" Oskar võttis pehme lapi ja nühkis siniseid tulesid, kuni need sädelesid nagu kalliskivid. Iga kord, kui ta lõpetas, tegi auto korraks "piip-piip!", mis tähendas "aitäh!". Suur start Vabaduse väljakule Äkki hakkas angaaris kostma pasunate puhumist. See oli märk – paraad pidi algama! Kõik masinad käivitasid korraga oma mootorid. See oli maailma kõige võimsam hääl. See polnud müra, vaid nagu hiiglaslik südamelöök: TUM-TUM, TUM-TUM. "Hüppa peale, Oskar!" hüüdis robot THeMIS. Oskar istus roboti peale ja nad veeresid pikas rivis angaarist välja. Väljas oli öö asendunud kirka talvehommikuga. Taevas oli sini-must-valge: sinine taevas, mustad puude siluetid ja valge lumi. Inimesed seisid teede ääres, lehvitasid lippe ja hüüdsid: "Elagu

Eesti!" Oskar istus roboti seljas ja tundis suurt uhkust. Ta nägi, kuidas soomukid liikusid täpselt ühes rütmis. Ta nägi hiiglaslikke haubitsaid – need on need suured suurtükid, mis sõidavad autode järel ja millel on nii pikad torud, et nendega saaks vist pilvi katsuda. Kui nad jõudsid Vabaduse väljakule, jäi kõik korraks vaikseks. Oli kuulda ainult tuult ja lippude lehvimist. Siis aga kostis taevast sügav mürin. Oskar vaatas üles. Üle väljaku lendasid madalalt suured hallid lennukid ja helikopterid. Nad jätsid taevasse triibud, mis sädelesid nagu teemandid. "Vaata, Oskar, need on meie valvurid õhus," sosistas THeMIS. Oskar tundis end nii õnnelikuna. Ta nägi kõiki neid masinaid, keda ta oli aidanud: Pasid veeremas uhkelt, CV90-d roomamas kindlalt ja tuletõrjeautod säramas kirkalt. Kõik masinad töötasid koos, et kaitsta ja rõõmustada inimesi. Hommikune ärkamine "Oskar, ärka üles! On aeg minna!" Oskar tegi silmad lahti. Ta oli oma voodis. Tuba oli täis heledat hommikuvalgust. Ema seisis ukse juures, käes Oskari soe jope ja sini-must-valge sall. "Kas me läheme paraadile?" küsis Oskar unise, aga põnevil häälega. "Muidugi läheme. Autod juba ootavad," ütles ema. Oskar ronis voodist välja, aga enne kui ta riidesse pani, vaatas ta oma mänguautode riiulit. Talle tundus, et tema kõige suurem mängusoomuk tegi talle korraks tulukesega silma. Ja tema käpikud... need tundusid kuidagi eriti soojad, justkui oleks neis veel alles see võluvägi öisest unenäost. Teel linna poole vaatas Oskar aknast välja. Ta teadis nüüd saladust – iga masin, olgu see suur prügiauto või võimas soomuk, vajab hoolt ja armastust. Ja ta teadis, et kui ta suureks kasvab, saab ka temast keegi, kes hoiab neid masinaid korras ja kaitseb oma kodu. Kui nad Vabaduse väljakule jõudsid ja Oskar nägi esimest päris soomukit mürisemas, silitas ta korraks oma salli ja sosistas: "Tere, Pasi. Ma teadsin, et sa oled täna kõige tublim." Ja soomuki mootor tegi justkui vastuseks ühe eriti mehise mürtsatuse, mis pani Oskari kõhus kõik mõnusalt värisema. See oli parim sünnipäevakingitus Eestile ja parim päev ühele väikesele poisslapsele, kes armastas masinaid rohkem kui midagi muud maailmas.

Järgmine lugu
Kolme Rahva Orgu päästejää

1. Kolme rahva org ja Suur Jäätunud Järv Kuskil väga kaugel, kõrgete lumiste mägede ja paksude metsade vahel, asus üks eriline koht, mida kutsuti Kolme Rahva Oruks. See org oli imeilus, eriti talvel, kui kõik puud olid kaetud koheva valge lumega ja taevas särasid õhtuti virmalised. Kuid kõige erilisemad selles orus olid inimesed, kes seal elasid. Neid oli nimelt kolme täiesti erinevat kasvu. Pisikesed ehk Sõrmkübararahvas: Nemad olid nii väikesed, et võisid vabalt mahtuda sinu jope taskusse. Nende majad olid ehitatud vanadest seentest ja tammetõrudest ning nende talvemütsid olid tehtud pehmetest võililleebemetest. Tavalised ehk Keskmised inimesed: Nemad olid täpselt sellised nagu sina ja mina. Seal elas näiteks üks kuueaastane tüdruk nimega Eliise, kellel olid ilusad valged iluuisud ja roosa tutimüts. Hiiglased ehk Mäevaimud: Nemad olid nii suured, et nende pead ulatusid peaaegu pilvedeni. Kui nad kõndisid, tegi maa TÜM-TÜM-TÜM ja puud värisesid. Nende kindad olid sama suured kui terved majad! Kuigi nad kõik elasid samas orus, hoidsid nad üksteisest eemale. Pisikesed kartsid Tavalisi inimesi. "Nad on nii suured!" rääkisid Pisikesed omavahel. "Kui nad jooksevad, ei pruugi nad meid märgata ja võivad meile kogemata peale astuda!" Tavalised inimesed aga kartsid Hiiglaseid. "Nad on nii hiiglaslikud!" rääkisid Tavalised. "Kui nad aevastavad, puhub see meil katused pealt! Parem on neist kaugele hoida." Ja nii nad elasidki, igaüks oma oru nurgas. Kuni saabus aasta kõige külmem päev. 2. Suur uisutamise päev Orgu keskel asus Suur Kristalljärv. See oli nii suur, et selle teist kallast polnud nähagi. Talvel jäätus järv ära ja muutus siledaks nagu peegel. See oli parim uisuplats terves maailmas! Kuna kõik armastasid uisutada, olid nad järve omavahel ära jaganud: Kalda ääres, kus kasvasid pillirookõrred, uisutasid Pisikesed. Nende uisud olid tehtud teravatest kuuseokastest ja nad liuglesid kõrkjate vahel nagu väikesed värvilised täpid. Järve keskel, kus jää oli kõige paksem ja avaram, uisutasid Tavalised inimesed. Nad tegid piruette, mängisid kulli ja jõid termostest kuuma kakaod. Kõige kaugemas nurgas, kus järv oli kõige sügavam, uisutasid Hiiglased. Nende uisud olid tehtud laevadest, millele olid rauast terad alla pandud. Kui nemad uisutasid, kõlas see nagu kõu müriseks: KRAH-KROH, KRAH-KROH! Kõik teadsid kuldreeglit: püsige oma alal ja ärge minge teiste juurde. Sel ilusal laupäeva hommikul paistis päike säravalt. Kuueaastane Eliise sidus oma valgete iluiskude paelad kõvasti kinni ja astus jääle. Ta tegi suure kaare ja tundis, kuidas külm tuul tema põski näpistas. See oli nii lõbus! Samal ajal, kalda ääres, uisutas üks väga julge Pisikeste tüdruk nimega Säde. Tal oli seljas punane mantel, mis oli õmmeldud kibuvitsamarja koorest. Säde armastas kiiresti sõita. 3. Keelatud piir ja ohtlik jää Järsku nägi Säde midagi imelist. Kõrgel taevast langes alla üksik, eriliselt suur ja sätendav lumehelves. See tuiskas tuulega järve keskosa poole. Säde tahtis seda imelist lumehelvest tingimata lähemalt näha. Ta unustas kõik reeglid ja hakkas helbele järele uisutama. Ta uisutas mööda pilliroost, välja avatud jääle, otse Tavaliste inimeste ala poole. Kaks tema sõpra, väikesed poisid Tõru ja Kivi, hüüdsid: "Säde, tule tagasi! Seal on ohtlik! Tavalised inimesed sõidavad meile otsa!" Kuid Säde ei kuulanud. Poisid pidid talle järele tormama, et ta tagasi tuua. Aga nad olid jõudnud kohta, kus jää ei olnud enam nii paks. See oli koht, kus vee all voolas soe allikas, mis tegi jää õhukeseks. Pisikesed ei teadnud seda, sest nad polnud kunagi varem nii kaugele tulnud. Järsku kõlas hirmus hääl: PRAKS! KRÕKS! Jää Säde, Tõru ja Kivi jalge all andis järele. See murdus nagu õhuke klaas! Kõik kolm väikest sõpra sulpsatasid külma, tumedasse vette. "Appi! Appi!" hüüdsid nad oma peenikeste häältega, mis kõlasid nagu väikeste kellukeste helin. Nad oskasid küll ujuda, aga vesi oli nii kohutavalt külm ja jää servad olid liiga libedad, et nad oleksid saanud end sealt ise välja vinnata. 4. Keskmise tüdruku mure Eliise, kes tegi parasjagu üht ilusat uisupiruetti, kuulis äkki seda peenikest kellahelinat. Ta jäi seisma ja kuatas. Ta nägi eemal jää sees väikest musta auku ja seal juures pisikesi käekesi vehkimas. "Oh ei! Keegi on vette kukkunud!" mõtles Eliise ja uisutas kiiresti sinnapoole. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta kolme Pisikest inimest vees rabelemas. Nende tillukesed näod olid hirmust ja külmast kahvatud. Eliise süda hakkas kiiresti põksuma. Ta teadis, et ta peab aitama! Ta viskas kõhuli jääle ja roomas augu poole, täpselt nii, nagu isa oli talle õpetanud, et jää katki ei läheks. "Ärge kartke, ma aitan teid!" hüüdis Eliise. Ta võttis kaelast oma pika roosa salli ja proovis seda väikestele ulatada. Kuid Eliise käed olid nende jaoks liiga suured ja auk liiga väike. Kui ta proovis salli vette lükata, murdus augu servast veel tükk jääd ära. PRAKS! Nüüd oli ka Eliise ohtlikult õhukesel jääl. Vesi loksus juba üle jää ääre tema kinnastele. Teised Tavalised inimesed nägid seda kaugelt ja hakkasid hüüdma: "Eliise, tule tagasi! Jää murdub! Sa kukud ise ka sisse!" Eliise hakkas nutma. Ta ei tahtnud tillukesi sõpru sinna jätta, aga ta ei saanud neid kuidagi kätte. Tundus, et olukord on täiesti lootusetu. Pisikesed olid nii väsinud ja neil oli väga, väga külm. 5. Hiiglase rasked sammud Just siis, kui Eliise tundis, et ta ei oska enam midagi teha, hakkas kogu järv värisema. TÜM... TÜM... TÜM... Kõik Tavalised inimesed vaatasid hirmunult järve kaugemasse otsa. Sealt lähenes neile tohutu kiirusega üks Hiiglane. Tema nimi oli Ropka. Tal oli habe, mis oli paksult härmatist täis, ja silmad, mis olid sinised nagu suvine taevas. Ta oli kuulnud jää raginat ja Eliise nuttu. "Hiiglane tuleb! Põgenege!" karjusid Tavalised inimesed. Kõik uisutasid nii kiiresti kui jalad võtsid kalda poole. Aga Eliise ei läinud ära. Ta jäi kõhuli õhukesele jääle, pisarad voolamas mööda külmi põski, käed ikka veel väikese augu poole sirutatud. Ta kartis Hiiglast väga, aga ta ei suutnud väikesi Sõrmkübararahva lapsi maha jätta. Hiiglane Ropka jõudis kohale. Ta oli nii suur, et varjas lausa päikese ära. Ta vaatas alla väikese Eliise peale. Ropka ohkas ja tema hingeõhk oli ootamatult soe, nagu maikuu tuul, mis sulatas Eliise põskedelt pisarad. Ropka hääl oli sügav ja mürisev, aga selles ei olnud grammigi kurjust. See kõlas pigem nagu kassi sügav nurrumine. "Miks sa siin lamad, väike tüdruk? Jää on ju katki." "Ma... ma tahan neid aidata," nuuksus Eliise ja osutas väikesele augule. "Aga nad on nii pisikesed ja minu käed on liiga suured, et neid kätte saada. Ja jää läheb katki!" Ropka kummardas lähemale ja nägi vees rabelevaid Pisikesi. Tema suured, mäesuurused silmad muutusid kurvaks. "Ma saan aru," mürises ta pehmelt. "Sina oled nende jaoks liiga suur. Aga vahel, väike tüdruk... on just suurus see, mis päästab." 6. Soojad käed ja pääsemine Ropka võttis käest oma tohutu, majasuuruse kinda. Tema paljas käsi oli soe nagu suur ahi. Ta astus ühe sammu, aga ta ei astunud õhukesele jääle, vaid toetus kindlalt järve põhjale (sest vesi ulatus talle vaevalt põlvini!). Siis lükkas Ropka oma hiiglasliku, sooja käe õrnalt, väga-väga õrnalt, läbi jää. Ta ei püüdnudki väikeseid inimesi näppudega kinni võtta. Selle asemel viis ta oma käe sügavale vee alla, otse Pisikeste alla. Ja siis, ühe aeglase ja sujuva liigutusega, tõstis ta oma käe veest välja. Ta käsi oli nagu hiiglaslik bassein. Tema peopesas oli vesi, mõned jäätükid ja seal keskel ujusid Säde, Tõru ja Kivi! Kuna Ropka käsi oli nii tohutult soe, muutus vesi tema peopesas kohe mõnusalt leigeks, nagu vannivesi. Pisikesed ei rabelenud enam. Nad vaatasid imestunult üles tohutu Hiiglase näo poole. "Nii, väikesed rüblikud," ütles Ropka sõbralikult mürisedes. "Nüüd olete te väljas." Siis sirutas Ropka oma teise käe Eliise poole. Eliise kõhkles hetke, aga siis astus julgelt Hiiglase suurele peopesale. Ropka tõstis nad kõik korraga kõrgele õhku ja astus pikkade sammudega turvalisele, paksule lumega kaetud kaldale. 7. Uued sõbrad ja soe kakao Kaldal pani Ropka nad kõik õrnalt lumele. Eliise aitas Sädel, Tõrul ja Kivil hiiglase peopesast, mis oli neile nagu väike soe järveke, kuiva peale astuda. Nad väänsid oma riietest vett välja ja värisesid ikka veel natuke, kuigi oht oli möödas. "Neil on külm!" ütles Eliise. Ta võttis kiiresti oma roosa tutimütsi peast ja pani selle lumele. "Siia, pugeda siia sisse, see on nagu soe magamiskott!" Säde, Tõru ja Kivi ronisid rõõmsalt pehmesse villasesse mütsi. See oli nende jaoks tõesti nagu suur ja soe telk. Siis meenus Eliisele midagi. Ta võttis oma seljakotist termose ja väikese topsi. Ta valas topsi sooja, auravat šokolaadikakaod. "Võtke! See teeb teid seestpoolt soojaks." Üksainus tilk kakaod oli Pisikeste jaoks terve tassitäis! Nad jõid seda õhinal ja tundsid, kuidas soojus laiali valgub. Aga ka Ropka tahtis aidata. Ta korjas metsast kolm suurt kuivanud puud – terveid puid! – ja tegi neist suure lõkke. Lõke praksus rõõmsalt ja selle soojus ulatus kaugele. Vargsi hakkasid ka teised inimesed lähemale hiilima. Tavalised inimesed, kes olid enne ära jooksnud, nägid, et Hiiglane ei teinudki Eliisele haiget. Ja teised Pisikesed, kes kartsid Tavalisi, nägid, et Eliise oli päästnud nende sõbrad. Varsti istusid kõik kolm rahvast koos suure lõkke ümber. Säde, Tõru ja Kivi vaatasid Eliisele otsa. "Aitäh sulle," ütles Säde oma peenikese häälega. "Me kartsime teid, Tavalisi inimesi, aga sa oled nii julge ja hea." Eliise naeratas. "Ja mina kartsin Hiiglaseid. Aga kui Ropkat poleks olnud, poleks ma suutnud teid aidata. Ta on kõige lahkem Hiiglane maailmas!" Ropka muheles nii, et mets kajas, ja kohendas suure oksaga lõket. "Me kõik oleme erineva suurusega," mürises ta pehmelt. "Aga südame suurus ei sõltu sellest, kui pikk sa oled." 8. Tähed taevas ja uneaeg Alates sellest päevast muutus Kolme Rahva Orus kõik. Enam ei olnud kalda äärt, keskosa ega kauget nurka. Nüüd uisutasid nad kõik koos. Hiiglased sõitsid ettevaatlikult, Tavalised inimesed tegid neile ruumi ja Pisikesed said mõnikord isegi Hiiglaste saapapaelte peal sõita – see oli nagu tasuta lõbustuspark! Lõke praksus ikka veel tasakesi. Päike oli ammu mägede taha vajunud ja taevasse ilmusid esimesed säravad tähed. Järv sätendas kuuvalguses. Säde, Kivi ja Tõru olid Eliise soojas mütsis juba täiesti ära kuivanud. Nende silmad vajusid tasapisi kinni. Kakao oli teinud kõhu soojaks ja tulepragin mõjus nii uinutavalt. Ka Eliise haigutas magusalt. Ta toetas oma pea Ropka suure kinda vastu, mis oli pehme nagu maailma kõige suurem padi. Hiiglane ümises tasast unelaulu, mis kõlas nagu kauge, rahustav ookeanikohin. Kõik olid kaitstud. Kõik olid hoitud. Suured hoidsid väikeseid ja väikesed rõõmustasid suuri. Orus valitses rahu ja vaikus. Lumi langes õrnalt, kattes puud valge tekiga. On aeg silmad sulgeda ja lasta unenägudel tulla. Nii nagu Eliise ja väikesed sõbrad seal lõkke ääres magama jäid, on nüüd ka sinul aeg rännata unemaale.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.