Huntrix ja kadunud unelaul

muusikasõpruslahkusfantaasiatüdruk8-aastane

Ühel vaiksel õhtul, kui Tallinn oli end juba teki alla mässinud ja aknad peegeldasid ainult tänavalampide pehmet valgust, toimus taevas midagi väga erilist. Seal, kus pilved on pehmemad kui padjad ja tähed sosistavad üksteisele saladusi, valmistus kolm tüdrukut oma öiseks tööks. Need olid Huntrix — Rumi, Mira ja Zoey. Päeval olid nad kuulsad K-pop staarid. Aga öösel… öösel laulsid nad hoopis teistsuguseid laule. Selliseid, mida kuulevad ainult need, kes juba natuke unes on. “Kas te tunnete seda?” küsis Rumi vaikselt, vaadates alla linna poole. Mira sulges silmad ja kuulas. Zoey kallutas pead. “Midagi on teistmoodi,” ütles Mira lõpuks. “Täpselt,” noogutas Zoey. “Täna on… kuidagi liiga vaikne.” Tavaliselt helises õhk õrnast unemuusikast — väikestest lauludest, mida iga laps oma unes ise loob. Mõni oli rõõmus, mõni naljakas, mõni nii pehme, et sulas nagu lumi. Aga täna… Ühest kohast ei tulnud üldse heli. Rumi tõusis püsti. “Lähme vaatame.” Ja nii libisesid nad läbi taeva alla, üle majade ja puude, kuni jõudsid ühe väikese aknani. Toas magas tüdruk. Tema juuksed olid natuke sassis, tekk oli veidi jalutsisse libisenud, ja ta hoidis kaisus väikest pehmet mänguasja. Aga midagi oli puudu. “Ta ei näe und,” sosistas Zoey. Mira kortsutas kulmu. “See pole võimalik. Kõik näevad und.” Rumi pani käe akna peale. “Midagi on tema unelauluga juhtunud.” Nad sulgesid silmad ja kuulasid sügavamalt — mitte kõrvadega, vaid südamega. Ja siis nad tundsid seda. Väike, väga nõrk heli… nagu kaduma läinud meloodia, mis ei oska enam koju tagasi tulla. “Tema unelaul on ära eksinud,” ütles Rumi vaikselt. “Kas see saab üldse juhtuda?” küsis Zoey. “Väga harva,” vastas Mira. “Aga kui see juhtub, siis laps ei saa rahulikult puhata.” Rumi sirutas käe välja. “Me peame selle üles leidma.” Ja nii algas nende kõige vaiksem seiklus. Nad sisenesid unemaailma. See ei olnud nagu päris maailm. Seal olid värvid pehmemad, helid aeglasemad ja kõik tundus natuke… hõljuv. Nad astusid mööda hõbedast rada, mis lookles läbi pilvede. “Tavaliselt liiguvad unelaulud valguse poole,” ütles Mira. “Siis lähme sinna, kus on kõige rohkem tähti,” lisas Zoey. Aga kui nad edasi liikusid, märkasid nad

midagi kummalist. Üks osa taevast oli hämaram. Tähed seal ei säranud nii eredalt. Ja keset seda hämarust istus väike helendav täpike. See värises. Nad lähenesid aeglaselt. “Kas sina oled unelaul?” küsis Rumi pehmelt. Täpi valgus vilkus natuke tugevamalt… ja siis jälle nõrgemalt. “Ma… ma arvan küll,” kostis väga vaikne hääl. “Mis juhtus?” küsis Zoey. “Ma läksin kaduma,” sosistas unelaul. “Seal oli nii palju mõtteid… ja natuke kurbust… ja ma ei leidnud enam teed tagasi.” Mira kükitas selle kõrvale. “Sa ei pea üksi olema.” “Aga ma ei ole enam piisavalt tugev,” ütles unelaul. “Ma ei oska enam laulda.” Rumi vaatas teda mõtlikult. “Kas sa tead,” ütles ta vaikselt, “et ka meie laul ei ole alati tugev?” Zoey naeratas. “Vahel väriseb ka meie hääl.” “Aga me laulame ikkagi,” lisas Mira. “Koos,” ütles Rumi. Huntrix moodustasid väikese ringi ümber unelaulu. “Sa ei pea kohe kõvasti laulma,” ütles Rumi. “Alusta lihtsalt ühest helist.” Unelaul proovis. “Hmm…” See oli nii vaikne, et vaevu kuuldav. “See oli täiuslik,” ütles Zoey kohe. “Tõesti,” lisas Mira. “Kuula, kuidas see kõlab.” Ja nad kordasid seda heli. Pehmelt. Aeglaselt. Rahulikult. “Hmm…” “Hmm…” “Hmm…” Tasapisi hakkas heli kasvama. Mitte valjemaks — vaid kindlamaks. Unelaul hakkas helendama. “Ma tunnen… et ma saan hakkama,” ütles ta üllatunult. Rumi naeratas. “Sa oled alati saanud.” Koos hakkasid nad laulma. See ei olnud suur kontsert. See oli vaikne, soe laul — nagu tekk, mis sind õrnalt katab. Kui nad laulsid, hakkasid tähed ümberringi uuesti särama. Hämarus kadus. Unelaul tõusis aeglaselt õhku. “Kas sa leiad nüüd tee tagasi?” küsis Mira. “Jah,” vastas ta rõõmsalt. “Ma tunnen teda. Ta ootab mind.” Nad järgnesid unelaulule tagasi läbi pilvede, kuni jõudsid jälle selle väikese toa juurde. Tüdruk liikus unes natuke. Tema kulm, mis oli enne veidi kortsus, läks siledaks. Unelaul libises õrnalt tema juurde… ja sulas tema unenäosse. Ja siis — õhk täitus pehme muusikaga. Mitte valju, mitte kiire. Just selline, mis teeb südame rahulikuks. Huntrix seisid akna juures ja kuulasid. “Ta magab nüüd sügavalt,” ütles Zoey. “Ja rahulikult,” lisas Mira. Rumi vaatas veel hetkeks tuppa. “Vahel,” ütles ta vaikselt,

“ei ole vaja midagi parandada. Piisab sellest, et keegi aitab sul meelde tuletada, kuidas ise laulda.” Nad tõusid tagasi taevasse. Tähed särasid nüüd eriti eredalt. Ja kusagil, väga kaugel, hakkasid juba uued unelaulud tekkima. Huntrix naeratasid. “Valmis järgmise jaoks?” küsis Zoey. “Alati,” vastasid teised. Ja kui sa nüüd kuulad hästi vaikselt… võib-olla kuuled ka sina üht väga õrna laulu. See on sinu unelaul. Ta on alati olemas.

Järgmine lugu

Kuus kitsetalle ja uduvere rebased

Kuus kitsetalle ja uduvere rebased Kord, mitte väga kaugel siit, seal, kus metsaserv kohtub pehme kasteheinaga täidetud aasaga, elas kuus kitsetalle. Nad olid kõik omamoodi erilised. Kõige vanem oli Täpi, kes armastas üle kõige kive lugeda. Siis tuli Triibu, kes suutis hüpata kõrgemale kui ükski teine talleke. Kolmas oli Sasi, kelle karv oli alati sassis, sest ta uuris pidevalt põõsaaluseid. Neljas oli Kella, kelle kaelas helises väike hõbedane kelluke. Viies oli Miku, kes oli kõige vaiksem ja märkas asju, mida teised ei näinud. Ja kõige pisem oli Nuti, kes oli küll väike, aga tema pea lõikas nagu nuga – ta oli rühma nutikaim. Ühel õhtul, kui päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja värvis taeva roosaks nagu maasikavahu, jäid talled üksi koju. Ema-kits oli läinud kaugele metsasügavusse, et tuua sealt erilisi soolaseid mineraalkive, mis teevad sarved tugevaks. "Püsige koos ja ärge väravat avage!" hüüdis ema eemalt. "Metsas liiguvad ringi rebased!" Kaks ootamatut külalist Talled lubasid olla head lapsed. Nad mängisid aias "kes ees, see mees" ja sõid magusat ristikheina. Kuid metsaservas, kahe suure kuuse varjus, neli silmapari jälgisid neid. Need kuulusid kahele rebasele: Rasmusele ja Ruudile. Rasmus oli suur ja koheva sabaga rebane, kes pidas ennast metsa kõige suuremaks kavalpeaks. Ruudi oli aga noorem, veidi uduse pilguga ja alati näljane. "Kuule, Rasmus," sosistas Ruudi, "vaata neid tallekesi. Nad on nii pehmed ja... noh, nad näevad välja nagu jalutavad vahukommid." Rasmus limpsis mokaotsa. "Seda küll, Ruudi. Aga me ei saa lihtsalt peale tormata. Kitseemal on teravad sarved ja talled on kiired. Meil on vaja plaani. Meil on vaja kavalust!" Rebased hiilisid lähemale. Nad ei tahtnud paha teha selles mõttes, et keegi haiget saaks – nad olid lihtsalt väga-väga näljased ja tahtsid kätte saada tallede õhtusööki, milleks oli suur kuhi värskeid porgandeid ja kapsalehti, mis aianurgas ootasid. Aga rebase loomus on juba kord selline, et nad tahavad alati natuke vigurit teha. Esimene kavalus Rasmus ja Ruudi jõudsid aiani. Rasmus köhatas hääle puhtaks ja tegi oma kõige peenemat ning heasüdamlikumat häält. "Tere, armsad tallekesed! Me oleme rändavad... ööbikute valvurid. Me kuulsime, et teil on siin aias üks väga haruldane lill, mis õitseb ainult täiskuu ajal. Kas me saaksime sisse tulla, et seda imetleda?" [IMAGE_BREAK] [IMAGE_BREAK] Talled jäid seisma. Kella helistas korraks oma kellukest. Sasi vaatas läbi aia ja sosistas: "Neil on väga pikad sabad ööbikute kohta." Väike Nuti astus ette. Ta sai kohe aru, et tegu on rebastega. "Oi, tere, ööbikute valvurid! See lill on meil tõesti olemas, aga ta on väga arg. Ta ei ava oma õisi enne, kui külalised on teinud läbi kolm rasket katsumust." Rasmus ja Ruudi vaatasid teineteisele otsa. Katsumused? Rebased armastasid võistelda. "Me oleme valmis!" hüüdis Ruudi õhinal. Kolm suurt katsumust Esimene katsumus: Tasakaalutants. Nuti palus rebastel kõndida mööda aia taga olevat peenikest langenud puutüve, samal ajal kui nad peavad hoidma oma saba otsas ühte männikäbi. Rasmus ja Ruudi proovisid. Rasmus kukkus kohe esimesel sammul pehmele samblale käpuli. Ruudi aga hakkas keerutama nagu vurr ja lõpuks olid mõlemad rebased nii peapöörituses, et nad naersid kõhud kõveras. Talled itsitasid kaasa. Teine katsumus: Luuletuste lugemine. "Selleks, et lill avaneks, peate te tegema luuletuse kapsastest," ütles Nuti. Ruudi, kes oli alati näljane, alustas kohe: "Kapsas on roheline, kapsas on hea, seda ma sööksin, ma seda ju tean. Aga rebase kõht on tühjem kui kott, tooge mulle üks kapsapot-pott-pott!" Talled plaksutasid sõrgadega. See oli küll naljakas luuletus, aga väga aus. Kolmas katsumus: Peitusemäng. "Kui te meid kõiki üles leiate," ütles Triibu, "siis me teeme värava lahti ja võite tulla aeda meie porgandeid jagama." See oli rebastele meelepärane! Nad pani silmad kinni ja lugesid kümneni. Talled jooksid laiali. Täpi peitis end kivihunniku taha, Triibu hüppas madala õunapuu oksale, Sasi puges tiheda põõsa sisse, Kella hoidis oma kellukest käpaga kinni, et see ei heliseks, ja Miku peitis end tühja veeämbrisse. Nuti aga... Nuti ronis rebase Rasmuse enda suure ja koheva saba alla peitu! Rebased otsisid ja otsisid. Nad leidsid Täpi, leidsid Sasi ja Miku. Isegi Kella leiti üles, kui ta aevastas ja kelluke "kilks" tegi. Aga Nutit ei leitud kuskilt. "Me anname alla!" hüüdis Rasmus. "Kus on kuues talleke?" Nuti hüppas Rasmuse saba alt välja: "Ma olin siinsamas!" Sõprus on magusam kui kapsas Rebased olid nii hämmastunud tallede osavusest ja rõõmust, et nad unustasid täiesti ära oma algse plaani kuidagi kavalusega tallede toitu näpata. Nad istusid aia taha maha ja rääkisid talledele lugusid suurest metsast, [IMAGE_BREAK] kus [IMAGE_BREAK] puud on nii kõrged, et ulatuvad pilvedeni, ja kus öökullid räägivad vanu tarkusi. Talled tõid aia vahelt rebastele värskeid porgandeid ja kapsalehti. Selgus, et Ruudile maitses porgand isegi rohkem kui hiired! "Teate," ütles Rasmus närides magusat porgandit, "me tulime siia tegelikult mõttega teid natuke narritada. Aga te olete nii toredad tantsijad ja peitusemängijad, et me pigem oleksime teie valvurid." Nii sündiski ebatavaline sõprus. Kui ema-kits lõpuks metsast tagasi jõudis, kandis ta kaasas helendavaid mineraalkive. Ta ehmatas alguses, nähes kahte rebast aia taga pikutamas. Aga kui ta nägi, kuidas kuus tallekest rebastele lugusid ette lugesid ja kuidas Ruudi talledega koos uinakut tegi, rahunes ta maha. Une saabumine Päike oli nüüdseks täiesti kadunud. Taevasse ilmus hõbedane kuu, mis paistis täpselt nii, nagu Nuti oli ennustanud. "On aeg magama minna," ütles ema-kits pehmelt. Rasmus ja Ruudi tõusid püsti, raputasid oma kasukad tolmust puhtaks ja kummardasid viisakalt. "Aitäh mängu eest, tallekesed," ütles Rasmus. "Me tuleme homme jälle, et õpetada teile, kuidas metsas hääletult hiilida." Talled ronisid oma pehmetesse heintesse. Täpi luges veel viimaseid tähti taevas, Triibu sirutas oma hüppejalgu, Sasi keris end rulli, Kella kelluke tegi viimase unise "kilksu", Miku sules silmad ja Nuti sosistas: "Head und, rebased." Metsaservas, kahe suure kuuse all, kerisid end rulli ka Rasmus ja Ruudi. Nad ei olnud enam näljased ega üksildased. Nad olid leidnud midagi palju paremat – sõbrad, kellega koos naerda. Ja nii jäidki kõik magama. Mets kohises vaikselt, kuu valvas aasa ja uned, mis tallede ning rebaste juurde tulid, olid täis porgandeid, uusi mänge ja sooja suveööd.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.