Kuskil kaugel, seal, kus asfalteeritud teed lõppevad ja algavad kõrged mäed, elas väike erkpunane võidusõiduauto nimega Välk. Välk ei olnud tavaline auto. Tema keredetailid läikisid päikese käes nagu värsked kirsid ja tema mootor ei teinud lihtsalt häält – see laulis. Põrr-põrr-vurr! – nii kõlas Välgu tervitus igal hommikul, kui ta oma garaažist välja veeres. Välgu suurimaks unistuseks oli olla maailma kiireim. Ta harjutas igal päeval: ta võttis kurve nii järsult, et rehvid vilistasid, ja kiirendas sirgetel teedel nii särtsakalt, et tuul vihises tema peeglite vahel. Ta arvas, et maailm ongi üks suur ringrada, kus võidab see, kes jõuab esimesena pärale. Kuid ühel õhtul juhtus midagi sellist, mida Välgu navigatsiooniseade polnud ette näinud. Suur eksitus Päike hakkas juba horisondi taha vajuma, värvides taeva lillaks ja oranžiks. Välk oli teel koju pärast pikka treeningpäeva, kui ta märkas ühte uut teed. See ei olnud sile must asfalt, vaid kitsas ja käänuline rada, mis suundus otse sügava rohelise metsa sisse. "Ma jõuan sealtkaudu kindlasti kiiremini!" mõtles Välk enesekindlalt. Ta lülitas sisse oma turborežiimi ja sööstis puude vahele. Alguses oli see lõbus. Puud vuhisesid mööda ja käbid lendasid rataste alt nagu väikesed kuulid. Kuid mida sügavamale metsa Välk jõudis, seda pimedamaks läks. Puude oksad muutusid tihedamaks, varjates viimsegi eha. Peagi ei olnud enam näha ei teed ega taevast. Välk vajutas pidurit. Kriiiiiks! Ta jäi seisma keset vaikset metsa. Tema mootor töötas tühikäigul ja ta laternad heitsid pimedusse kaks pikka kollast valguskiirt. Välk oli eksinud. Ja mis veel hullem – ta oli üksi. Esimene kohtumine: Tark Öökull Välk proovis tagurdada, kuid ta rattad jäid pehmesse samblasse kinni. Ta proovis edasi sõita, kuid põrkas vastu suurt puujuurt. Korraga kuulis ta pea kohal madalat ja rahulikku häält: "Kuhu sul nii kiire on, väike punane masin?" Välk ehmatas ja suunas oma tuled üles. Seal, vana tamme oksal, istus suur hall öökull, kelle silmad läikisid nagu kaks täiskuud. "Ma pean koju jõudma! Ma pean olema kiire! Ma olen võidusõiduauto!" hüüdis Välk natuke väriseva häälega. Öökull raputas tiibu ja lendas hääletult madalamale oksale. "Metsas ei maksa kiirus midagi," ütles ta tarkalt.
"Siin loeb märkamine. Kui sa tormad, ei näe sa teed. Kui sa kuulad, juhib mets sind ise." Öökull juhatas Välgu samblast välja ja näitas talle kitsast teerada, mis lookles oja poole. "Sõida aeglaselt, Välk. Nii aeglaselt, et sa kuuleksid omaenda rehvide sahinat lehtedel." Kohtumine Siiliperenaisega Välk sõitiski edasi. Seekord ei vajutanud ta gaasi põhja. Ta veeres tasakesi, tema mootor ei mürisenud enam, vaid nurrus nagu rahulolev kass. Korraga märkas ta teel väikest liikumist. Ta peatus kohe. See oli prõua Siil, kes tassis oma seljas suurt kuhilat kuivi lehti. "Oi, tere, härra Auto," ütles prõua Siil peenikese häälega. "Aitäh, et sa seisma jäid. Mu kodu on siinsamas kännualuses ja ma valmistan ette talvepesa. Kas sa saaksid mind veidi oma tuledega aidata? Mul on vaja veel kolm kuldset kaselehte üles leida." Välk, kes oli tavaliselt harjunud mõtlema vaid sekunditest ja minutitest, tundis korraga rõõmu. Ta suunas oma laternad põõsa alla ja – ennäe imet! – seal nad sädelesidki. Kolm täiuslikku, krõbisevat kollast lehte. "Sõprus on tähtsam kui auhinnakarikas," mõtles Välk, kui prõua Siil talle tänutäheks käpaga lehvitas. Tee läbi udu Mets muutus veelgi vaiksemaks. Maapinnale laskus kerge, pehme udu, mis tundus nagu soe tekk. Välk ei kartnud enam. Ta tundis end osana sellest suurest ja rahulikust maailmast. Ta märkas, kuidas kastepiisad ämblikuvõrkudel sädelesid ja kuidas jaaniussikesed põõsastes tantsisid. Korraga jõudis ta metsaservale. Seal ootas teda suur Karuoti, kes istus kännu peal ja vaatas tähti. "Kas sa oled väsinud?" küsis Karuoti madala ja mahlaka häälega. Välk haigutas oma kapotiga. "Jah, natuke olen küll," tunnistas ta. Tema veljed olid mudased ja tema punane värv oli kaetud metsatolmuga, kuid ta tundis end seestpoolt soojana. "Vaata sinna üles," viipas Karuoti käpaga taeva poole. "See särav täht seal on Põhjatäht. See näitab sulle teed koju. Aga pea meeles, Välk – tähed ei liigu kiiresti. Nad liiguvad rahulikult, täpselt nii, nagu on vaja." Kojujõudmine Välk hakkas veerema mööda viimast metsateed, mis viis tagasi tema garaaži poole. Ta ei kiirustanud. Ta nautis öist jahedat õhku, mis jahutas tema mootorit. Ta kuulas ööbikute laulu ja puude ladvas sahisevat tuult. Kui
ta lõpuks oma garaaži uksest sisse veeres, ei tundnud ta puudust kiirusest ega võistlemisest. Ta tundis end õnnelikuna, sest ta oli leidnud uusi sõpru ja õppinud midagi väga olulist: maailm on imeline paik, kui sa vaid korraks hoo maha võtad. Välk parkis end pehmele matile. Ta lülitas oma laternad välja. Ta sulges silmad ja kuulas, kuidas tema mootor teeb viimaseid, uniseid rütme: tik-tok, tik-tok... Ja sel ööl ei näinud Välk und võidusõitudest. Ta nägi und sätendavatest kastepiiskadest, tarkadest öökullidest ja rahulikust metsateest, mis viib otse unemaale. Head und, väike seikleja! Loodan, et see jutt meeldis talle. See oli pikk ja rahustav rännak.