Ükssarviku täht

Õhtu oli kätte jõudnud ja väljaspool akent laotus sügav, tindisinine taevas. Aga Miia toas oli algamas midagi veelgi suuremat. Ta ei vaadanud tähti läbi klaasi – ta valmistus neist läbi lendama. Miia istus suure tumesinise tugitooli keskele, mis oli tema ja kassipoeg Nuustiku jaoks täpselt paraja suurusega. Nuustik ei olnud sel õhtul lihtsalt kass; ta kandis oma kaelas helkivat hõbedast paela, mis tegi temast Galaktika Esimese Navigaatori. "Navigaator Nuustik," ütles Miia pidulikult, "on aeg mootorid käivitada. Sihtkoht: Suur Piimatee." Nuustik vastas madala ja ühtlase nurruga. See ei olnud tavaline nurr – see oli kosmoselaeva "Kitsas ja Karvane" tuumareaktori hääl. Miia võttis oma suure taskulambi ja vajutas lülitit. Valgusvihk lõikas läbi hämaruse, luues seinale ja põrandale heleda teeraja. See ei olnud tavaline valgus, see oli nende laeva tõmbe-kiir, mis pidi neid läbi korteri-galaktika juhtima. Start ja Mänguasja-asteroidid "Kolm... kaks... üks... start!" sosistas Miia. Tugitool justkui kerkis põrandalt (või vähemalt tundus see nii, kui Miia jalad maast lahti tõstis). Nad libisesid hääletult välja oma kodusadamast ehk Miia magamistoast. Esimesena ootas neid ees Esiku-Väin, mis oli täis ohtlikke takistusi. Põrandal vedelesid Miia ehitusklotsid ja paar autot. Selles uues maailmas olid need aga hiiglaslikud Mänguasja-asteroidid. Mõni oli kandiline ja teravate servadega, teine jälle ümmargune ja veeres ohtlikult, kui laeva valgusvihk seda puudutas. "Hoia kõvasti kinni, Nuustik! Asteroidivöö on tihe!" hüüdis Miia vaikselt. Ta liigutas taskulampi aeglaselt, valgustades teed klotside vahel. Nuustik seisis laeva ninas (tugitooli käetoel) ja vibutas oma saba, justkui tüürides neid mööda punasest LEGO-planeedist, mis ähvardas nende kurssi muuta. Nad triivisid neist mööda nii lähedalt, et Miia tundis peaaegu asteroidide "kosmosekülmust", mis tegelikult oli vaid esikus puhuv kerge tuuletõmme. Läbi Tolmurullide udukogu Järgmisena jõudsid nad Köögi-Süsteemi lävele. Seal aga muutus vaateväli häguseks. See oli Tolmurullide udukogu. See oli salapärane piirkond kapi ja külmkapi vahel, kus elasid pehmed ja hallid kosmoselolendid. Need ei olnud kurjad, kuid nad olid väga uudishimulikud. Iga kord, kui "Kitsas ja Karvane" neist mööda lendas, hakkasid tolmurullid õhus keerlema, meenutades kaugeid galaktikaid, mis pöörlevad ümber oma telje. "Me peame nendega läbirääkimisi pidama," lausus Miia. Ta suunas taskulambi otse kõige suurema tolmurulli poole. "Me oleme rahurändurid. Me otsime Suurt Piimateed." Nuustik sirutas käpa välja ja puudutas õrnalt õhus hõljuvat tolmuebet. See oli märk sõprusest. Udukogu hajus aeglaselt, avades neile tee köögi poole, kus säras nende reisi peamine eesmärk. Suur Piimatee ja Kuldne Kauss Köögi põrandal, täpselt seal, kuhu langes külmiku alt tulev kitsas valgusriba, asus Suur Piimatee. See oli piirkond, kus aeg seisis ja kus valitses täielik vaikus. Keset seda helendust seisis Nuustiku kuldne söögikauss, mis Miia kujutluses säras eredamalt kui ükski täht Siriusel. "Siin see on," ütles Miia kergendatult. Nad "maandusid" tugitooliga (mis oli kuidagi märkamatult kööki triivinud) otse kausi kõrvale. See oli maagiline hetk. Miia valas kaussi värsket piima ja selle valge pind peegeldas taskulambi valgust nii, et tundus, nagu oleksid nad tõesti leidnud universumi allika. Nuustik hakkas piima rüüpama – see oli galaktika kütus, mis andis talle jõudu järgmisteks rännakuteks. Iga keeleliigutus tekitas piima pinnale väikeseid laineid, mis nägid välja nagu uued sündivad päikesesüsteemid. Must Auk ja kojulend Kuid kosmos on täis üllatusi. Tagasiteel magamistuppa pidid nad mööduma Mustast August. Tavainimesele oli see avatud keldriuks esikus, mis haigutas mustalt ja sügavalt. Seal ei paistnud ühtegi tähte ja sealt puhus jahedat õhku. "Täiskäik edasi!" komandis Miia. Ta kattis Nuustiku silmad oma käega, et kassipoeg ei kardaks sügavikku. Nad kihutasid (aeglaselt ja hiilides) mustast august mööda, kuni jõudsid tagasi sooja ja tuttavasse Magamistoa-Süsteemi. Maandumine Unemaal Ekspeditsioon oli lõpule jõudmas. Kosmoselaev "Kitsas ja Karvane" hakkas kütust kaotama – Miia silmalaud muutusid raskeks ja taskulambi patarei andis märku väsimusest, muutes valgusvihu pehmeks ja oranžikaks. Miia ronis tugitoolist voodisse, mis oli nüüd nende Peajaam. Nuustik hüppas talle järgi, olles ikka veel oma hõbedases navigaatoripaelas. Nad mähkisid end teki sisse, mis hoidis kinni viimast kosmosesoojust. "Navigaator Nuustik, raport," sosistas Miia uimaselt. Nuustik pani oma pea Miia käele ja hakkas nurruma. See oli raport edukast lennust. Kõik tähed olid omal kohal, Piimatee oli leitud ja Must Auk seljatatud. Miia pani taskulambi kinni. Viimane asi, mida ta nägi, oli laes helendavad kleepstähed, mis ei olnud enam lihtsalt kleepsud, vaid kauged sõbrad, kes talle head ööd vilgutasid. Ja nii triivisid nad, väike tüdruk ja tema ustav kosmosetiiger, läbi viimase piiri – otse sügavasse ja rahulikku Unemaa galaktikasse.