Huntrixi tüdrukud ja Unustatud Meloodia saladus

muusikasõpruslahkusfantaasiatüdruk8-aastane

Elas kord ühes suures, säravas ja värvilises linnas nimega Neoon-Linn neli parimat sõbrannat. Päeval teadsid kõik neid kui maailmakuulsat K-Popi ansamblit nimega Huntrix. Nende nimed olid Lumi, Sära, Hana ja Mimi. Lumi oli grupi liider. Tal olid pikad hõbedased juuksed, mis helkisid prožektorite valgel nagu kuuvalgus, ja tema hääl oli nii võimas, et suutis purustada klaasi või – nagu me hiljem näeme – peletada pimedust. Sära oli peamine tantsija. Tema juuksed olid roosad ja ta liikus nii kiiresti, et mõnikord tundus, nagu oleks teda laval mitu tükki korraga. Hana oli räppar. Ta oli grupi kõige julgem ja stiilsem, kandes alati lahedaid nokamütse ja hoides rütmi kindlana, isegi kui olukord läks keeruliseks. Mimi oli pesamuna. Ta oli kõige armsam, kandis alati taskus väikeseid komme ja tema naeratus suutis lepitada ka kõige suuremad tülid. Kogu maailm arvas, et Huntrixi tüdrukud teevad ainult muusikat. Aga neil oli üks suur saladus. Kui kontserdituled kustusid ja fännid koju läksid, algas tüdrukute teine töö. Nad olid Unistuste Valvurid. Nad kaitsesid linna väikeste paharettide eest, keda kutsuti "Mure-kollideks" ja "Kaose-vaimudeks". Need olid väikesed deemonid, kes polnud küll väga ohtlikud, kuid armastasid varastada laste unenägudest värve ja teha tuju halvaks. Ühel õhtul oli Neoon-Linnas toimunud Huntrixi kõigi aegade suurim kontsert. Staadion oli täis helkivaid valgusupulki, mida fännid rütmis liigutasid. "Aitäh teile!" hüüdis Lumi mikrofoni, kui viimane laul lõppes. "Unustage mured ja nähke ilusaid unenägusid!" Tüdrukud jooksid lavalt taha riietusruumi. Nad olid väsinud ja tahtsid vaid oma pehmetesse vooditesse pugeda. Nad pühkisid rätikutega näolt higi ja hakkasid kostüüme vahetama, kui äkki hakkas Hana randmel olev nutikell vilkuma punaselt ja tegema häält: Piip-piip-piip! Hana vaatas kella ja kortsutas kulmu. "Tüdrukud, meil on probleem. Unistuste Radar näitab suurt anomaaliat." "Kus?" küsis Sära, sidudes juba uuesti oma tossupaelu kinni. "Kesklinna Suures Pargis," vastas Hana. "See on midagi teistsugust. See pole tavaline väike Mure-koll, kes paneb lapsed kooli hilinema. See on... Vaikuse Vari." Mimi ahhetas. "Vaikuse Vari? See, kes varastab maailmast kõik helid ja naeru?" "Just see," noogutas Hana tõsiselt. "Kui me teda ei peata, on homme terve linn hall ja vaikne. Keegi

ei naera, keegi ei laula ja isegi linnud ei säutsu." Lumi tõusis püsti ja tema silmad lõid särama. "Siis pole meil aega kaotada. Huntrix, on aeg muutuda!" See oli hetk, mis oli alati kõige maagilisem. Tüdrukud võtsid välja oma erilised ripatsid. Lumi hüüdis: "Kristallselge hääl!" ja tema lavakleit muutus hõbedaseks turviseks, mis oli kerge nagu siid. Sära hüüdis: "Pimestav rütm!" ja tema jalga ilmusid saapad, mis tekitasid sädemeid iga sammuga. Hana hüüdis: "Võimas riim!" ja talle ilmusid kätte helendavad trummipulgad. Mimi hüüdis: "Südamlik meloodia!" ja tema kätte ilmus suur, roosa ja südamekujuline võlukepp. Nüüd olid nad valmis. Nad jooksid staadioni katusel ootavasse hõljuvasse autosse, mis oli värvitud pärlmutter-lillaks, ja kihutasid öötaeva all pargi poole. Kui nad parki jõudsid, oli seal kummaliselt vaikne. Tavaliselt kostus pargist isegi öösel ritsikate siristamist või tuule mühinat puudes. Aga nüüd oli vaikus nii paks, et see tundus lausa raske. Kõik värvid olid kadunud – roheline muru oli hall, punased liumäed olid hallid ja kollased tänavalambid õhkasid vaid tuhmi halli valgust. Pargi keskel, suure purskkaevu juures, hõljus tume kogu. See nägi välja nagu suur, sügavsinine pilv, millel olid kurvad, hõõguvad silmad. See oligi Vaikuse Vari. Iga kord, kui Vari liigutas oma pikki uduseid käsi, kadus pargist veel üks killuke rõõmu. "Hei, sina seal!" hüüdis Lumi, astudes julgelt ette. "Miks sa meie linna värve varastad?" Vari pööras aeglaselt oma suure pea tüdrukute poole. Ta ei öelnud midagi, vaid tegi käega liigutuse, nagu tahaks suud lukku panna. Järsku tundis Lumi, et ta ei saa enam rääkida! Tema hääl oli kadunud! "Lumi!" hüüdis Sära. Ta tormas ette ja proovis teha oma kuulsat keerutust, et tekitada valgusbarjäär, kuid Vari vaid viipas käega ja Sära jalad muutusid raskeks, nagu oleksid need tinast. Ta ei suutnud tantsida. Hana proovis lüüa oma trummipulki kokku, et tekitada rütmilaine, mis Vaikuse Varju eemale lükkaks, kuid pulgad ei teinud mingit häält. Need olid nagu pehmed padjad. Olukord tundus lootusetu. Huntrixi tüdrukud olid kaotanud oma hääle, oma kiiruse ja oma rütmi. Vari kasvas üha suuremaks, toitudes vaikusest ja kurbusest. Ta valmistus katma tervet linna oma halli tekiga.

Mimi, kõige noorem ja väiksem, seisis oma sõprade taga. Ta hoidis oma roosat võlukeppi ja värises veidi. Ta kartis. Aga siis vaatas ta Varju silmi. Need ei olnud kurjad. Need olid... üksikud. Mimi sai äkki aru millestki, mida teised ei märganud. Vari ei tahtnud paha. Vari lihtsalt ei teadnud, kuidas suhelda. Ta oli Vaikuse Vari, sest keegi polnud talle kunagi midagi ilusat öelnud. Keegi polnud talle laulnud. Mimi astus sammu ette. Ta ei proovinud võidelda. Ta ei proovinud kasutada maagilisi kiiri ega rünnakuid. Selle asemel pani ta oma võlukepi käest, istus murule (mis oli ikka veel hall) ja hakkas ümisema. Kuna Vari oli võtnud ära valjud hääled, siis vaikne ümin pääses läbi. See oli lihtne ja vana unelaul, mida Mimi ema oli talle laulnud. Mmm-mmm-mmm... Vari võpatas. Ta polnud harjunud sellise heliga. See ei olnud vali ega ründav. See oli soe. Mimi viipas käega oma sõpradele. Tehke kaasa, näitas ta silmadega. Mitte valjult. Vaikselt. Südamega. Lumi, kes ei saanud küll valjult laulda, sai oma hääle tagasi just niipalju, et vaikselt kaasa ümiseda. Sära hakkas vaikselt sõrmi nipsutama – klõps, klõps. Hana hakkas jalaga tasakesi vastu maad koputama – tümps, tümps. Nad tekitasid neljakesi vaikse, kuid imeilusa harmoonia. Uinu nüüd, väike hing, tähistaevas teeb ringi. Mured kõik las jääda teele, rõõm tuleb taas sinu meele... Midagi imelist hakkas juhtuma. Vaikuse Vari, see suur ja tume kogu, hakkas värisema. Aga mitte vihast. Ta hakkas kahanema. Tumesinine värv hakkas muutuma heledamaks, nagu hommikune taevas. Vari laskus maapinnale ja muutus väikeseks, pehmeks, siniseks ja karvaseks olevuseks, kellel olid suured kõrvad ja suured silmad. Ta vaatas tüdrukuid ja nuuksatas. "Ma... ma tahtsin ka laulda," sosistas väike olend. Tema hääl oli kriuksuv ja roostes. "Aga keegi ei kuulanud mind. Kõik olid nii lärmakad. Ma tahtsin vaikust, et mind märgataks." Lumi laskus põlvili ja ulatas olendile käe. "Sa ei pea varastama teiste hääli, et sind kuulataks, väike sõber. Me võime sind kuulata. Mis su nimi on?" "Minu nimi on Kaja," ütles olend arglikult. "Kaja," naeratas Mimi. "See on ilus nimi. Kas sa tead, et kaja tekib ainult

siis, kui on häält? Ilma muusikata poleks ka kaja." Väike deemon, kes polnudki enam deemon, vaid lihtsalt üks eksinud vaim, pühkis silmad kuivaks. "Ma ei taha enam paha olla. Ma olen lihtsalt nii üksi siin pargis öösiti." "Meil on sulle lahendus," ütles Hana ja pilgutas silma. Ta võttis oma kotist välja väikese, helendava Huntrixi fänni-valgusti. "See on meie ametlik valguspulk. Kui sa tunned end üksikuna, siis vajuta seda nuppu. See hakkab mängima meie laule vaikselt ja hubaselt. Ja meie teame, et sa oled siin ja mõtleme sinule." Kaja võttis valgusti oma väikeste käppade vahele. Kohe, kui ta seda puudutas, muutus hall muru tema ümber taas erkroheliseks. Liumägi muutus punaseks. Tänavalambid lõid särama soojas kollases toonis. Värvid tulid tagasi! "Aitäh, Huntrix!" hüüdis Kaja. Ta tegi väikese tiiru õhus ja kadus siis purskkaevu taha, et seal oma uue mänguasjaga muusikat kuulata. Tüdrukud ohkasid kergendatult. "Mimi," ütles Lumi ja pani käe pesamuna õlale. "Sa päästsid meid. Me proovisime võidelda jõuga, aga sina kasutasid südant. Sa said aru, et vahel ei vaja paharetid karistust, vaid lihtsalt natuke mõistmist." "Täpselt," lisas Sära. "See oli meie kõige parem esitus üldse. Isegi ilma lavata." Kell hakkas saama palju. Tüdrukute kellad piiksusid uuesti, andes märku, et missioon on edukalt lõpetatud. Nad istusid tagasi oma hõljuvasse autosse ja sõitsid vaikselt läbi öise linna kodu poole. Kui nad oma ühiselamusse jõudsid, olid nad doodväsinud. Lumi pesi oma näolt meigi maha. Sära pani oma tantsukingad riiulile. Hana pani oma nokamütsi nagisse. Mimi pani oma võlukepi padja alla. Nad panid selga oma pehmed pidžaamad. Lumil oli sinine, Säral roosa, Hanal must ja Mimil kollane, väikeste karudega. Nad ronisid oma vooditesse. Tuba oli hämar, ainult tähed paistsid aknast sisse. "Tüdrukud?" sosistas Mimi teki alt. "Jah?" vastasid teised uniselt. "Kas te arvate, et Kajal on nüüd hea olla?" "Ma arvan küll," ütles Lumi haigutades. "Tal on nüüd muusika. Ja ta teab, et ta pole üksi." "See on kõige tähtsam," pomises Hana, olles juba pooleldi unes. "Ükskõik kui pime on öö, alati on kusagil keegi, kes on sinu poolt." Tüdrukud sulgesid silmad. Nad olid teinud

suure ja tähtsa töö. Nad olid päästnud linna vaikuse ja halluse käest, kuid mis veelgi tähtsam – nad olid leidnud uue sõbra ja õppinud, et lahkus on kõige suurem supervõime. Väljas säras kuu ja valvas linna. Kuskil pargis kuulas väike Kaja vaikset meloodiat ja naeratas unes. Ja Huntrixi tüdrukud magasid sügavalt, et koguda jõudu homseks päevaks, mil ootasid ees uued laulud, uued tantsud ja uued seiklused. Aga praegu oli aeg puhata. Head ööd, väike tüdruk. Head ööd, Lumi. Head ööd, Sära. Head ööd, Hana. Head ööd, Mimi. Ja head ööd kõigile, kes usuvad, et natuke lahkust võib muuta maailma värviliseks.

Järgmine lugu

Võidusõiduauto Välk ja öine metsatee

Kuskil kaugel, seal, kus asfalteeritud teed lõppevad ja algavad kõrged mäed, elas väike erkpunane võidusõiduauto nimega Välk. Välk ei olnud tavaline auto. Tema keredetailid läikisid päikese käes nagu värsked kirsid ja tema mootor ei teinud lihtsalt häält – see laulis. Põrr-põrr-vurr! – nii kõlas Välgu tervitus igal hommikul, kui ta oma garaažist välja veeres. Välgu suurimaks unistuseks oli olla maailma kiireim. Ta harjutas igal päeval: ta võttis kurve nii järsult, et rehvid vilistasid, ja kiirendas sirgetel teedel nii särtsakalt, et tuul vihises tema peeglite vahel. Ta arvas, et maailm ongi üks suur ringrada, kus võidab see, kes jõuab esimesena pärale. Kuid ühel õhtul juhtus midagi sellist, mida Välgu navigatsiooniseade polnud ette näinud. Suur eksitus Päike hakkas juba horisondi taha vajuma, värvides taeva lillaks ja oranžiks. Välk oli teel koju pärast pikka treeningpäeva, kui ta märkas ühte uut teed. See ei olnud sile must asfalt, vaid kitsas ja käänuline rada, mis suundus otse sügava rohelise metsa sisse. "Ma jõuan sealtkaudu kindlasti kiiremini!" mõtles Välk enesekindlalt. Ta lülitas sisse oma turborežiimi ja sööstis puude vahele. Alguses oli see lõbus. Puud vuhisesid mööda ja käbid lendasid rataste alt nagu väikesed kuulid. Kuid mida sügavamale metsa Välk jõudis, seda pimedamaks läks. Puude oksad muutusid tihedamaks, varjates viimsegi eha. Peagi ei olnud enam näha ei teed ega taevast. Välk vajutas pidurit. Kriiiiiks! Ta jäi seisma keset vaikset metsa. Tema mootor töötas tühikäigul ja ta laternad heitsid pimedusse kaks pikka kollast valguskiirt. Välk oli eksinud. Ja mis veel hullem – ta oli üksi. Esimene kohtumine: Tark Öökull Välk proovis tagurdada, kuid ta rattad jäid pehmesse samblasse kinni. Ta proovis edasi sõita, kuid põrkas vastu suurt puujuurt. Korraga kuulis ta pea kohal madalat ja rahulikku häält: "Kuhu sul nii kiire on, väike punane masin?" Välk ehmatas ja suunas oma tuled üles. Seal, vana tamme oksal, istus suur hall öökull, kelle silmad läikisid nagu kaks täiskuud. "Ma pean koju jõudma! Ma pean olema kiire! Ma olen võidusõiduauto!" hüüdis Välk natuke väriseva häälega. Öökull raputas tiibu ja lendas hääletult madalamale oksale. "Metsas ei maksa kiirus midagi," ütles ta tarkalt. "Siin loeb märkamine. Kui sa tormad, ei näe sa teed. Kui sa kuulad, juhib mets sind ise." Öökull juhatas Välgu samblast välja ja näitas talle kitsast teerada, mis lookles oja poole. "Sõida aeglaselt, Välk. Nii aeglaselt, et sa kuuleksid omaenda rehvide sahinat lehtedel." Kohtumine Siiliperenaisega Välk sõitiski edasi. Seekord ei vajutanud ta gaasi põhja. Ta veeres tasakesi, tema mootor ei mürisenud enam, vaid nurrus nagu rahulolev kass. Korraga märkas ta teel väikest liikumist. Ta peatus kohe. See oli prõua Siil, kes tassis oma seljas suurt kuhilat kuivi lehti. "Oi, tere, härra Auto," ütles prõua Siil peenikese häälega. "Aitäh, et sa seisma jäid. Mu kodu on siinsamas kännualuses ja ma valmistan ette talvepesa. Kas sa saaksid mind veidi oma tuledega aidata? Mul on vaja veel kolm kuldset kaselehte üles leida." Välk, kes oli tavaliselt harjunud mõtlema vaid sekunditest ja minutitest, tundis korraga rõõmu. Ta suunas oma laternad põõsa alla ja – ennäe imet! – seal nad sädelesidki. Kolm täiuslikku, krõbisevat kollast lehte. "Sõprus on tähtsam kui auhinnakarikas," mõtles Välk, kui prõua Siil talle tänutäheks käpaga lehvitas. Tee läbi udu Mets muutus veelgi vaiksemaks. Maapinnale laskus kerge, pehme udu, mis tundus nagu soe tekk. Välk ei kartnud enam. Ta tundis end osana sellest suurest ja rahulikust maailmast. Ta märkas, kuidas kastepiisad ämblikuvõrkudel sädelesid ja kuidas jaaniussikesed põõsastes tantsisid. Korraga jõudis ta metsaservale. Seal ootas teda suur Karuoti, kes istus kännu peal ja vaatas tähti. "Kas sa oled väsinud?" küsis Karuoti madala ja mahlaka häälega. Välk haigutas oma kapotiga. "Jah, natuke olen küll," tunnistas ta. Tema veljed olid mudased ja tema punane värv oli kaetud metsatolmuga, kuid ta tundis end seestpoolt soojana. "Vaata sinna üles," viipas Karuoti käpaga taeva poole. "See särav täht seal on Põhjatäht. See näitab sulle teed koju. Aga pea meeles, Välk – tähed ei liigu kiiresti. Nad liiguvad rahulikult, täpselt nii, nagu on vaja." Kojujõudmine Välk hakkas veerema mööda viimast metsateed, mis viis tagasi tema garaaži poole. Ta ei kiirustanud. Ta nautis öist jahedat õhku, mis jahutas tema mootorit. Ta kuulas ööbikute laulu ja puude ladvas sahisevat tuult. Kui ta lõpuks oma garaaži uksest sisse veeres, ei tundnud ta puudust kiirusest ega võistlemisest. Ta tundis end õnnelikuna, sest ta oli leidnud uusi sõpru ja õppinud midagi väga olulist: maailm on imeline paik, kui sa vaid korraks hoo maha võtad. Välk parkis end pehmele matile. Ta lülitas oma laternad välja. Ta sulges silmad ja kuulas, kuidas tema mootor teeb viimaseid, uniseid rütme: tik-tok, tik-tok... Ja sel ööl ei näinud Välk und võidusõitudest. Ta nägi und sätendavatest kastepiiskadest, tarkadest öökullidest ja rahulikust metsateest, mis viib otse unemaale. Head und, väike seikleja! Loodan, et see jutt meeldis talle. See oli pikk ja rahustav rännak.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.