Kiirabi ja Tagurpidi Linn

Ükskord, ühel erilisel hommikul, kui päike alles sirutas oma esimesi kuldseid kiiri üle metsatuka, ärkas oma suures ja kaasaegses garaažis üks väga isemoodi auto. Tema nimi oli Hõbehall. Hõbehall ei olnud selline auto, nagu sa tänaval tavaliselt näed – tal ei olnud ümaraid tulesid ega pehmeid kumerusi. Hõbehall oli tehtud tugevast, läikivast roostevabast terasest ja ta nägi välja nagu rüütel futuristlikus rüüs. Ta oli Cybertruck – nurgeline, võimas ja väga-väga nutikas. Sel hommikul, kui Hõbehall oma suured ekraanid tööle lülitas, kuulis ta väljas tasast sahinat. Öösel oli sadanud sooja suvevihma. See oli selline vihm, mis ei teinud tuju kurvaks, vaid pani looduse lõhnama värskelt ja magusalt. Hõbehall tundis, kuidas tema rehvidesse voolas elevus. Ta teadis, et täna ei tule tavaline päev asfaldil veeredes. Saladuslik Vikerkaarepood Hõbehall tegi oma uksed lahti (mis käisid hääletult, nagu sositus) ja sõitis garaažist välja. Tema esimene peatus oli plaanitud juba eelmisel õhtul. Ta pidi minema poodi, sest talle meeldis üle kõige maailmas teistele rõõmu valmistada. Aga see ei olnud tavaline supermarket. See oli "Võlukraami ja Värviliste Maitsete Ait", mis asus linna servas, suure tamme taga. Poodi sisse sõites (sest see pood oli nii suur, et autod mahtusid riiulite vahele) hakkas Hõbehalli radar põnevil piiksuma. Ta pidi valima toite, mis oleksid sama erilised kui tema ise. Kõigepealt peatus ta puuviljaleti juures. Seal ei olnud tavalised kollased banaanid. Seal kasvasid elektrisinised banaanid. Need ei olnud hapud, vaid maitsesid täpselt nagu mustikajäätis ja vahukommid kokku panduna. Hõbehall tõstis oma robotkäega (mis talle selleks puhuks külge oli ehitatud) kaksteist kobarat oma suurde kasti. Järgmiseks leidis ta helendavad lillad porgandid. Need porgandid olid nii krõmpsuvad, et kui neist hammustada, kostis see nagu väike trummipõrin. Öeldi, et kes neid porgandeid sööb, see hakkab pimedas natuke helendama – just nii palju, et teki all oleks hea raamatut lugeda ilma lambita. Lõpuks leidis ta riiuli, kus olid vikerkaareleivad. Iga viil oli eri värvi: esimene rida punane, teine oranž, kolmas kollane ja nii edasi. Kui need leivad üksteise peale panna, tekkis lauale päris ehtne söödav vikerkaar. Hõbehall ladus oma kasti triiki täis ja maksis kassas viisaka "piip-piip" signaaliga. Maagilised porilombid Kui Hõbehall poest välja sõitis, oli pilve tagant välja tulnud soe päike. Ja siis see juhtus. Päikesekiired langesid otse maas olevatele porilompidele, aga kuna õhus oli veel võluvihma piisku, ei muutunud lombid pruuniks ja mudaseks. Need muutusid säravateks vikerkaarejärvedeks! Hõbehall vaatas esimest lompi. See oli suur ja lai ning sätendas nagu miljon pisikest teemanti. Ta ei suutnud vastu panna. Ta lülitas sisse oma "Seiklusrežiimi", mis tõstis ta vedrustuse veidi kõrgemale, ja andis gaasi. PLÖNTS! LÄRAKI! Kui Hõbehalli suured mustad rattad lompi tabasid, ei lennanud sealt välja mitte pori, vaid erkroosad ja neoonrohelised piisad. See oli nagu värvipidu! Iga kord, kui ta järgmisest lumbist läbi vuras, muutus tema hall terasest kere järjest värvilisemaks. Esimesest lumbist sai ta punased täpid. Teisest lumbist tulid kollased triibud. Kolmas lomp värvis tema kapoti sügavsiniseks. Varsti ei olnudki ta enam Hõbehall. Ta oli Vikerkaare-Truck. Ta säras päikese käes nii eredalt, et linnud jäid puuokstel laulmise seisma ja vaatasid imestunuga seda veerevat vikerkaart. Värviline tee lasteaiani Kõige imelikum oli aga see, mis jäi Hõbehalli rataste alla. Kuna tema rehvid olid nüüd läbimärjad vikerkaarevärvist, jättis ta asfaldile maha pika ja katkematu jälje. See ei olnud tavaline must rehvijälg. See oli tee, kus vasak ratas jättis maha lilla-sinise-rohelise triibu ja parem ratas punase-oranži-kollase triibu. Hõbehall teadis täpselt, kuhu ta minema peab. Ta järgis oma GPS-i, aga tegelikult järgis ta oma südant. Ta sõitis mööda peateed, keeras ümber suure purskkaevu ja sõitis läbi pargi. Kõik inimesed, kes seda vikerkaaretreppi maas nägid, hakkasid naeratama. Nad teadsid, et kuskil lähedal on juhtunud midagi imelist. Vikerkaarejälg ulatus üle silla, läbi kaseallee ja lõpuks otse "Päikesekiire" lasteaia väravast sisse. Lapsed olid just parajasti õues ja mängisid liivakastis, kui nad märkasid, et värava alt voolab sisse värviline jura. Ja siis ilmus tema – suur, nurgeline, sätendav ja vikerkaarevärvides Cybertruck! Suur mängupidu hoovil Lapsed jätsid oma kühvlid ja ämbrid sinnapaika ning jooksid aia äärde. Hõbehall tegi tervituseks kaks korda madalat ja sõbralikku "tuut-tuut". Ta ei jäänud lihtsalt seisma, tal oli plaan. "Lapsed!" tundus Hõbehall oma mootori mürinaga ütlevat. "Vaadake, mis mul kaasas on!" Hõbehall sõitis otse mänguväljaku keskele. Ta teadis, et lastele meeldib ronida. Ta lülitas sisse oma hüdraulika ja tema tagumine kast hakkas aeglaselt kerkima. See ei kerkinud lihtsalt üles, vaid pikenes ja muutus üheks pikaks, sileda roostevabast terasest pinnaga liumäeks. Lapsed rivistusid üles ja õpetaja aitas neil kasti servale ronida. Ükshaaval libisesid nad mööda vikerkaarevärvilist Cybertrucki selga alla, maandudes pehmetesse heinapallidesse, mis Hõbehall oli oma külgedele asetanud. See oli maailma kõige kiirem ja lahedam liumägi! Kui liuglemisest isu täis sai, tegi Hõbehall veel ühe triki. Ta avas oma uksed laiali (need tõusid nagu tiivad) ja nendest hakkas kostma rõõmsat muusikat. Aga see polnud tavaline muusika – see oli muusika, mis pani jalgadesse tantsuhoo. Hõbehall hakkas oma tulesid rütmis vilgutama – kord punane, kord roheline, kord lilla. See oli nagu disko keset päeva! Siis meenus Hõbehallile tema poeskäik. Ta andis märku, et on aeg keha kinnitada. Ta avas oma eesmise pagasiruumi (mida kutsutakse "frunk'iks") ja sealt tulid nähtavale need samad sinised banaanid, lillad porgandid ja vikerkaareleivad. Lapsed istusid ringis murul ja Hõbehall jagas kõigile ampsusid. See oli maagiline söömaaeg. Kui lapsed sõid siniseid banaane, muutusid nende ninaotsad hetkeks helesiniseks. Kui nad hammustasid lillat porgandit, hakkasid nende kõrvad õrnalt värelema nagu liblikatiivad. See tegi kõigile nii palju nalja, et lasteaia hoov oli täis lakkamatut naeru. Väsinud kangelane ja lõunauinak Aga nagu ikka pärast suurt pidu ja pika tee sõitmist, hakkas rammestus peale tulema. Päike oli tõusnud kõrgele taevasse ja õhk muutus soojaks ja uinutavaks. Hõbehall tundis, et tema suured akud hakkavad tühjaks saama. Ta vajas laadimist, aga mitte ainult elektrit, vaid ka rahu ja vaikust. Õpetaja, kes oli kogu seda tralli naeratades pealt vaadanud, ütles: "Lapsed, vaadake, meie suur sõber on väsinud. Ja vaadake oma silmi – need on ka juba unised. Lähme tuppa uinakule ja kutsume Hõbehalli ka kaasa." Hõbehall sõitis ettevaatlikult ja hääletult mööda laia koridori lasteaia suurde saali. See oli esimene kord, kui üks auto oli lasteaia magamistuppa lubatud! Lapsed pugesid oma pehmetesse vooditesse, tõmbasid teki lõua alla ja jäid ootama. Hõbehall parkis end saali keskele vaibale. Ta tõmbas oma vedrustuse madalaks, nii et ta kõht puutus peaaegu maad – see oli tema viis "põlvili" heita ja puhata. Tema ekraanid muutusid tumedaks, jättes vaid ühe väikese ja sooja kollase tule põlema, mis meenutas öölampi. Õpetaja istus keset saali kiiktooli ja võttis kätte raamatu, aga siis pani ta selle käest ära. Ta otsustas hoopis laulda. Ta hääl oli madal ja rahustav, täpselt selline, mis paneb uneliiva silmadesse voolama. "Hõbehall on väsinud, teed on läbitud, vikerkaared ratastelt on nüüdseks pühitud. Maga, maga, nurgeline, tugev rüütliauto, hommepäev sa jälle sõidad läbi pilvevaiba lauto..." Kui õpetaja laulis, hakkas Hõbehall vaikselt "nurruma". See ei olnud mootorimüra, vaid selline õrn surin, mis tekib siis, kui arvutid näevad ilusaid unesid. See surin oli nii ühtlane, et lapsed uinusid üksteise järel. Hõbehall nägi unes, kuidas ta sõidab mööda teed, mis on tehtud pehmest vahukommist, ja kuidas ta rattad ei puutugi maad, vaid ta lendab nagu kosmoselaev täis värvilisi tähti. Ta nägi unes kõiki neid lapsi ja seda, kuidas nad koos uusi seiklusi ette võtavad. Ja seal nad magasid – rühm väikeseid lapsi ja üks suur, vikerkaarevärvides Cybertruck, oodates uut päeva, uusi lompe ja uusi värve. Nüüd on aeg ka sinul, väike mees, silmad kinni panna. Võib-olla kuuled sa unes ka seda vaikset Hõbehalli mootori nurrumist ja näed vikerkaarevärvilisi jälgi oma voodi ees. Head und, kallis sõber.