Ühel vaiksel ööl, kui tähed särasid nagu tuhandeid pisikesi laternaid taevas, seisis metsas üks väga, väga suur karu. Mitte lihtsalt karu — vaid maailma kõige suurem kaisukaru. Ta oli pehme nagu pilv ja soe nagu kampsun, mis on just kuivatusrestilt võetud. Tema nimi oli Puffi. Puffi elas metsas suure kase all, kus ta oli endale ehitanud väikese onni samblast ja langenud lehtedest. Aga kuigi ta oli maailma suurim, tundis ta end vahel natuke… üksikuna. Sest kõik väiksed loomad kartsid tema suurt kuju ja arvasid, et ta võib neile peale istuda. Ühel vihmasel pärastlõunal, kui Puffi istus oma onnis ja nuusutas vihma lõhna, kostus põõsa tagant pisike niisketena kõlav “mjäu!”. Puffi kummardus ja nägi seal väikest, läbimärgade vurrudega kassipoega. Kassipoeg oli täiesti pruun, aga mitte tavalist pruuni värvi — tema karv lõhnas nagu šokolaad. “Kes sa oled?” küsis Puffi oma madala, aga õrna häälega. “Mina olen Mirru,” vastas kassipoeg ja nuusutas õhku. “Sa lõhnad nagu soe tekk ja ohakad. Kas ma võin su juurde sooja tulla?” Puffi naeratas nii laialt, et tema kõrvad kadusid hetkeks karvamerre. “Tule, muidugi tule! Mul on alati ruumi sõpradele.” Nii puges Mirru Puffi käppade vahele, sirutas end välja ja jäi kohe magama. Puffi tundis esimest korda elus, et tema suurus polnudki takistuseks, vaid täiuslikuks pehmuseks. Hommikul, kui vihm oli lakanud ja päike hakkas üle kase latvade paistma, avas Mirru silmad ja sirutas end. “Mul on plaan,” teatas ta tähtsalt. “Mis plaan?” küsis Puffi. “Sa oled maailma kõige suurem kaisukaru. Ma arvan, et me võiksime otsida kõige väiksema kaisulooma. Siis oleks maailm õiglane — suurim ja väikseim sõbrad koos!” Puffile meeldis see mõte väga. Ta pani Mirru oma turjale (Mirru kadus karvadesse nagu väike šokolaaditükk lumekuhja) ja nad asusid teele. Nad rändasid üle lilleväljade, kus mesilased tegid häält nagu sumisev muusika. Nad ületasid jõe, mille sillaks oli langenud puu, ja Mirru lõhnas kogu aeg nii tugevalt šokolaadi järele, et Puffil läks kõht tühjaks. Lõpuks jõudsid nad ühte väikesesse külasse, kus aknalaual istus pisike roosa hiireke, pehme nagu õhupall ja nii väike, et mahtus lusikasse. Tema nimi oli
Nupsik. “Kas sina oled maailma kõige väiksem kaisuloom?” küsis Mirru. Nupsik noogutas arglikult. “Vist olen, aga keegi ei taha mind kaissu võtta — ma olen liiga väike, nad kardavad, et kaon padja alla.” Puffi kummardus nii madalale, et tema nina oli Nupsiku suurune, ja ütles: “Siis sobime ideaalselt. Mina olen liiga suur, sina oled liiga väike — ja Mirru on täpselt parajalt šokolaadine.” Nupsik hakkas itsitama ja ütles: “See on parim kirjeldus, mida ma eales kuulnud olen!” Sellest päevast alates olid nad kolmekesi lahutamatud. Päeval mängisid nad peitust — Mirru oskas end peita karukõrva taha, ja Nupsik puges isegi käbisse. Õhtuti luges Mirru neile oma väljamõeldud jutte (“Ükskord elas piparkoogist draakon...”), kuni Puffi magas juba poolunes ja Nupsik kasutas tema käppa tekina. Kui tuli talv ja mets kattus lumega, tegi Puffi neile oma onni sisse kamina — tegelikult oli see hiigelsuur latern, mille ta metsast leidis. Mirru keetis väikese potitäie kakaod (muidugi šokolaadilõhnalist) ja Nupsik tantsis tulepaistel. “Kas sa tead, Puffi,” ütles Mirru kord, “mulle tundub, et sina oled maailma kõige pehmem paik.” Puffi mõtles hetke ja vastas: “Ja sina oled maailma kõige soojem lõhn.” Nad jäid kolmeks parimaks sõbraks, ja öösiti, kui lumi sädeles ja kuu tõusis üle kase, võis näha, kuidas maailma suurim kaisukaru hoidis oma käppade vahel väikest šokolaadilõhnalist kassipoega ja lusikatäie suurust hiirt — ning kõik kolm hingasid ühes rütmis, aeglaselt ja rahulikult, nagu maailm ise hingaks koos nendega. Ja kui mõni laps maailmas kallistab enne und oma kaisukaru, siis võib-olla tunnevad nad hetkeks ka õrna šokolaadi lõhna — see tähendab, et Mirru on just mööda hiilinud ja jätnud väikese unenäo kingituseks.