Seiklus Hõbedasel Pilvelaeval

maagiafantaasiaseiklusuni5-aastane

Ühel täiesti tavalisel õhtul, kui päike oli end juba teki alla sättinud ja kuu vaatas uudishimulikult aknast sisse, juhtus midagi erakordset. Väike poiss nimega [Lapse Nimi] lebas oma pehmes voodis. Tema tekk tundus täna kuidagi eriti soe ja kaisukaru (või lemmikmänguasi) sosistas talle kõrva: „Kas sa oled valmis? Täna on see öö, mil me läheme Hõbedasele Pilvelaevale.“ Niipea kui poiss silmad sulges, ei olnud ta enam oma toas. Ta seisis pehmel, vatisarnasel pilvepiiril. Tema ees kõrgus hiigelsuur laev, mis polnud tehtud puust ega rauast, vaid sätendavast tähetolmust ja tugevast valgest pilvemassist. Laeva purjed olid kootud virmalistest, mis sädelesid kord roheliselt, kord lillalt. „Tere tulemast pardale, kapten!“ hüüdis laeva tüürimees – tark vana öökull, kellel olid ees suured kuldsed prillid. „Meil on vaja täna külastada kolme saart, et tuua maailma kõige ilusamad uned.“ Poiss astus julgelt laevale. See tundus jalgade all nagu batuudil kõndimine – pehme ja vetruv. Laev lükkas end pilve kaldast lahti ja hakkas hääletult läbi öise taeva liuglema. Allpool paistsid linnatuled nagu väikesed jaaniussid ja metsad nägid välja nagu tumerohelised samblavaibad. Esimene peatus: Helide saar Esimene saar, kuhu nad jõudsid, oli üleni kaetud suurte siniste lillidega. Niipea kui laev randa jõudis, kuulis poiss õrna helinat. Need polnud tavalised lilled – need olid unekellukesed. Iga kord, kui tuuleiil neist üle puhus, tegid nad häält, mis kõlas nagu maailma kõige ilusam hällilaul. Öökull ulatas poisile väikese võrgu, mis oli tehtud ämblikuvõrgust ja kastepiiskadest. „Püüa kinni kõige ilusamad helid,“ palus ta. Poiss kõndis ettevaatlikult lillede vahel. Ta kuulis mere kohinat, kassi nurrumist ja vihmapiiskade tantsu räästal. Ta püüdis need kõik oma võrku ja pani need suurde klaaspurki, mis helendas õrnalt. Need helid olid mõeldud lastele, kes armastavad uinuda vihma krabina saatel. Teine peatus: Värviliste Unistuste Mets Edasi purjetasid nad paika, kus puud olid tehtud suhkruvatist ja lehed sädelesid nagu kalliskivid. See oli Värviliste Unistuste Mets. Siin elasid väikesed valged hobused, kellel olid seljas tiivad – pegasused. Üks väike pegasus, kelle nimi oli Tähekiir, kappas poisi juurde. Ta ei rääkinud sõnadega, aga poiss sai temast aru. Tähekiir tahtis näidata talle "Vikerkaare kaevu".

Kui poiss kaevu sisse vaatas, nägi ta seal pilte kõigest sellest, mis talle meeldis: seal oli suur punane tuletõrjeauto, hiiglaslik šokolaaditort ja mänguväljak, kus liumägi oli nii pikk, et ulatus pilvedeni. Poiss võttis kaevust peotäie sätendavat vett ja puistas selle laeva tekile. See vesi muutus kohe ilusateks piltideks, mis hakkasid laeva ümber tantsima. Need olid uned, kus lapsed saavad olla superkangelased või lennata nagu linnud. Kolmas peatus: Vaikuse org Laev liikus edasi. Purjed ei sahisenud enam ja öökull rääkis nüüd vaid sosinal. Nad olid jõudnud Vaikuse orgu. See oli paik, kus polnud ühtegi tuult ega ühtegi valju häält. Siin kasvasid hiiglaslikud unekupud – suured roosad lilled, mis tõmbusid ööseks rulli. Vaikuse orus oli õhk nii pehme ja soe, et poisil hakkasid silmad väsimusest kinni vajuma. Öökull ulatas talle pehme padja, mis oli täidetud udusulgedega. „Siit me võtame kõige olulisema osa,“ sosistas öökull. „Me võtame rahu.“ Poiss vaatas, kuidas laeva ümber kogunes õrn hallikas udu. See polnud külm udu, vaid soe ja kaitsev nagu ema kallistus. See udu mähkis laeva endasse ja äkki tundis poiss, et laev hakkab vaikselt-vaikselt allapoole laskuma. Tagasitee Hõbedane Pilvelaeve purjetas tagasi poisi kodu poole. Nad lendasid üle uinunud metsade ja vaiksete majade. Öökull tüüris laeva täpselt poisi toa akna taha. „Aitäh sulle, kapten,“ ütles öökull ja kinkis poisile mälestuseks väikese sätendava tähekese, mille poiss oma mõtetes taskusse pistis. „Nüüd on aeg puhata. Sinu purk on täis ilusaid helisid, su süda on täis värvilisi unistusi ja sinu ümber on Vaikuse oru rahu.“ Poiss astus pilvelaevalt tagasi oma pehmesse voodisse. Tekk tundus nüüd veelgi pehmem ja padi veelgi kohevam. Ta kuulis eemalt veel korraks Hõbedase Pilvelaeve purjede sahinat, mis muutus aeglaselt tema enda hingamiseks. Kuu vaatas ikka veel aknast sisse ja valvas tema und. Tähed taevas vilgutasid talle, justkui öeldes: „Head und, väike seikleja. Homme on uus päev uuteks lugudeks.“ Ja nii poiss uinuski, naeratus näol, reisides oma unenägudes tagasi sinna, kus pilved on pehmed ja seiklused ei lõpe kunagi. Head und.

Järgmine lugu
Võidusõiduauto Välk ja öine metsatee

Kuskil kaugel, seal, kus asfalteeritud teed lõppevad ja algavad kõrged mäed, elas väike erkpunane võidusõiduauto nimega Välk. Välk ei olnud tavaline auto. Tema keredetailid läikisid päikese käes nagu värsked kirsid ja tema mootor ei teinud lihtsalt häält – see laulis. Põrr-põrr-vurr! – nii kõlas Välgu tervitus igal hommikul, kui ta oma garaažist välja veeres. Välgu suurimaks unistuseks oli olla maailma kiireim. Ta harjutas igal päeval: ta võttis kurve nii järsult, et rehvid vilistasid, ja kiirendas sirgetel teedel nii särtsakalt, et tuul vihises tema peeglite vahel. Ta arvas, et maailm ongi üks suur ringrada, kus võidab see, kes jõuab esimesena pärale. Kuid ühel õhtul juhtus midagi sellist, mida Välgu navigatsiooniseade polnud ette näinud. Suur eksitus Päike hakkas juba horisondi taha vajuma, värvides taeva lillaks ja oranžiks. Välk oli teel koju pärast pikka treeningpäeva, kui ta märkas ühte uut teed. See ei olnud sile must asfalt, vaid kitsas ja käänuline rada, mis suundus otse sügava rohelise metsa sisse. "Ma jõuan sealtkaudu kindlasti kiiremini!" mõtles Välk enesekindlalt. Ta lülitas sisse oma turborežiimi ja sööstis puude vahele. Alguses oli see lõbus. Puud vuhisesid mööda ja käbid lendasid rataste alt nagu väikesed kuulid. Kuid mida sügavamale metsa Välk jõudis, seda pimedamaks läks. Puude oksad muutusid tihedamaks, varjates viimsegi eha. Peagi ei olnud enam näha ei teed ega taevast. Välk vajutas pidurit. Kriiiiiks! Ta jäi seisma keset vaikset metsa. Tema mootor töötas tühikäigul ja ta laternad heitsid pimedusse kaks pikka kollast valguskiirt. Välk oli eksinud. Ja mis veel hullem – ta oli üksi. Esimene kohtumine: Tark Öökull Välk proovis tagurdada, kuid ta rattad jäid pehmesse samblasse kinni. Ta proovis edasi sõita, kuid põrkas vastu suurt puujuurt. Korraga kuulis ta pea kohal madalat ja rahulikku häält: "Kuhu sul nii kiire on, väike punane masin?" Välk ehmatas ja suunas oma tuled üles. Seal, vana tamme oksal, istus suur hall öökull, kelle silmad läikisid nagu kaks täiskuud. "Ma pean koju jõudma! Ma pean olema kiire! Ma olen võidusõiduauto!" hüüdis Välk natuke väriseva häälega. Öökull raputas tiibu ja lendas hääletult madalamale oksale. "Metsas ei maksa kiirus midagi," ütles ta tarkalt. "Siin loeb märkamine. Kui sa tormad, ei näe sa teed. Kui sa kuulad, juhib mets sind ise." Öökull juhatas Välgu samblast välja ja näitas talle kitsast teerada, mis lookles oja poole. "Sõida aeglaselt, Välk. Nii aeglaselt, et sa kuuleksid omaenda rehvide sahinat lehtedel." Kohtumine Siiliperenaisega Välk sõitiski edasi. Seekord ei vajutanud ta gaasi põhja. Ta veeres tasakesi, tema mootor ei mürisenud enam, vaid nurrus nagu rahulolev kass. Korraga märkas ta teel väikest liikumist. Ta peatus kohe. See oli prõua Siil, kes tassis oma seljas suurt kuhilat kuivi lehti. "Oi, tere, härra Auto," ütles prõua Siil peenikese häälega. "Aitäh, et sa seisma jäid. Mu kodu on siinsamas kännualuses ja ma valmistan ette talvepesa. Kas sa saaksid mind veidi oma tuledega aidata? Mul on vaja veel kolm kuldset kaselehte üles leida." Välk, kes oli tavaliselt harjunud mõtlema vaid sekunditest ja minutitest, tundis korraga rõõmu. Ta suunas oma laternad põõsa alla ja – ennäe imet! – seal nad sädelesidki. Kolm täiuslikku, krõbisevat kollast lehte. "Sõprus on tähtsam kui auhinnakarikas," mõtles Välk, kui prõua Siil talle tänutäheks käpaga lehvitas. Tee läbi udu Mets muutus veelgi vaiksemaks. Maapinnale laskus kerge, pehme udu, mis tundus nagu soe tekk. Välk ei kartnud enam. Ta tundis end osana sellest suurest ja rahulikust maailmast. Ta märkas, kuidas kastepiisad ämblikuvõrkudel sädelesid ja kuidas jaaniussikesed põõsastes tantsisid. Korraga jõudis ta metsaservale. Seal ootas teda suur Karuoti, kes istus kännu peal ja vaatas tähti. "Kas sa oled väsinud?" küsis Karuoti madala ja mahlaka häälega. Välk haigutas oma kapotiga. "Jah, natuke olen küll," tunnistas ta. Tema veljed olid mudased ja tema punane värv oli kaetud metsatolmuga, kuid ta tundis end seestpoolt soojana. "Vaata sinna üles," viipas Karuoti käpaga taeva poole. "See särav täht seal on Põhjatäht. See näitab sulle teed koju. Aga pea meeles, Välk – tähed ei liigu kiiresti. Nad liiguvad rahulikult, täpselt nii, nagu on vaja." Kojujõudmine Välk hakkas veerema mööda viimast metsateed, mis viis tagasi tema garaaži poole. Ta ei kiirustanud. Ta nautis öist jahedat õhku, mis jahutas tema mootorit. Ta kuulas ööbikute laulu ja puude ladvas sahisevat tuult. Kui ta lõpuks oma garaaži uksest sisse veeres, ei tundnud ta puudust kiirusest ega võistlemisest. Ta tundis end õnnelikuna, sest ta oli leidnud uusi sõpru ja õppinud midagi väga olulist: maailm on imeline paik, kui sa vaid korraks hoo maha võtad. Välk parkis end pehmele matile. Ta lülitas oma laternad välja. Ta sulges silmad ja kuulas, kuidas tema mootor teeb viimaseid, uniseid rütme: tik-tok, tik-tok... Ja sel ööl ei näinud Välk und võidusõitudest. Ta nägi und sätendavatest kastepiiskadest, tarkadest öökullidest ja rahulikust metsateest, mis viib otse unemaale. Head und, väike seikleja! Loodan, et see jutt meeldis talle. See oli pikk ja rahustav rännak.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.