Kord, mitte väga kaugel siit, säras maailma kõige eredam linn nimega Seoul-Varia. See ei olnud tavaline linn – sealne elekter tuli naerust ja tänavavalgustid süttisid siis, kui keegi laulis. Selle linna südames elasid neli erilist tüdrukut, keda tunti nime all Huntirix. Nad olid K-popi superstaarid, kuid neil oli ka saladus: nende häältes peitus iidne "Hundi-Maagia", mis kaitses maailma kurva vaikuse eest. Ühel õhtul, vahetult enne Huntirixi suurt maailmaturneed, juhtus midagi kummalist. Taevas ei süttinudki tähed ja kuu muutus halliks nagu vana kivi. Kurjad Vaikuse Varjud olid hiilinud linna ja varastanud Huntirixi lauludest kõik rõõmu-noodid. Ilma nende nootideta ei suutnud keegi enam tantsida ega rõõmu tunda. Luna, tiimi juht, vaatas oma sõpradele otsa. Tema kuldsed juuksed ei säranud enam nii eredalt. "Me peame minema Unenägude Metsa," lausus ta kindlalt. "Seal asub Suur Hõbedane Allikas, mis hoiab maailma esimest meloodiat. Ainult sealt saame oma hääled tagasi." Tüdrukud laususid võlusõnad: "Süda rütmis, hääl kui tuul, Huntirix on võitmatu uuel kuul!" Sähvatas neoonvalgus ja nende tavalised riided muutusid sätendavateks kostüümideks. Mina kingad hakkasid helendama, Solari käevõrud sädelesid nagu väikesed välgud ja Hana selja taha ilmusid õrnad muusikajoonte sarnased tiivad. Nad rändasid läbi uduse metsa, kus puud olid tehtud klaveriklahvidest. Iga samm, mille nad astusid, tekitas vaikse heliseva hääle. Järsku piirasid neid ümber Vaikuse Varjud – need olid nagu tumedad pilved, mis püüdsid summutada iga heli. "Me ei saa neist jagu jõuga," sosistas Hana. "Me peame leidma ühise rütmi." Tüdrukud võtsid üksteisel käest kinni. Nad sulgesid silmad ja hakkasid vaikselt ümisema. Alguses oli see vaid õrn tuulekohin, kuid siis lisas Solar kiirema rütmi ja Mina hakkas oma jalgadega vastu maad koputama, tekitades tugeva ja julge bassihelina. See oli nende kuulus laul, kuid seekord kõlas see pehmemalt, nagu hällilaul. Niipea kui esimene puhas noot metsa vahel kõlas, hakkasid Vaikuse Varjud kahanema. Nad ei talunud ilusat muusikat! Hall udu hajus ja puud hakkasid taas sätendama. Kui tüdrukud jõudsid Hõbedase Allikani, peegeldus sealt vastu miljon tähte. Nad kastsid oma käed vette ja tundsid, kuidas soe maagia voolas tagasi nende südametesse. "Me tegime seda," naeratas Luna, vaadates, kuidas taevas
muutus taas sügavsiniseks ja tähed süttisid ükshaaval põlema. Kuid seiklus oli tüdrukud väsitanud. Nad istusid allika äärde pehmele maagilisele samblale, mis lõhnas nagu soe kakao ja vanill. Luna hakkas laulma viimast laulu – seda, mis oli mõeldud just tänaseks ööks. See oli laul rahust, unistustest ja sellest, et homme on uus ja veelgi värvilisem päev. Huntirix tüdrukud vaatasid üles taevasse ja saatsid sealt teele väikese sätendava tähetolmu pilve, mis laskus otse ühe väikese tubli tüdruku aknast sisse, paitas ta põski ja sosistas: "Aeg on puhata. Huntirix valvab su unesid." Ja nii uinusidki tüdrukud Seoul-Varias ning koos nendega jäid magama kõik lapsed üle maailma, nähes unes kõige imelisemaid ja muusikalisemaid seiklusi.