Roosa vihmavari ja taevaauk

fantaasiavihmavarisõprusjulgustüdruk6-aastane

Ühel vihmasel hommikul ärkas Liisi kummalise hääle peale. See ei olnud ema või isa ega ka mitte nende kass Muri. See oli hoopis poks-poks-poks — nagu keegi trummeldaks vastu akent. Liisi tõusis ja nägi, et akna taga sadas. Aga mitte lihtsalt vihma. Seal tilkusid roosad tilgad. Ta hõõrus silmi. Jah — roosad, mitte läbipaistvad. Ja igal tilgal oli väike sädelus sees. „Ema!“ hüüdis ta. „Vihm on katki läinud!“ Ema tuli köögist, käed veel pannkoogitaignased, ja vaatas aknast välja. „Huvitav tõesti,“ ütles ta. „Aga ära muretse. Eks loodus teab, mis ta teeb.“ Liisi ei olnud sellega rahul. Kui vihm on roosa, peab midagi toimuma. Ta otsustas uurida. 1. Maja pööningul Pööningul oli vana kast, kuhu isa oli kunagi kõik vihmavarjud pannud. Seal olid triibulised, täpilised, isegi üks, mis nägi välja nagu sebra. Aga kõige all lebas roosa vihmavari. Väga vana ja tolmune, aga Liisi tundis, et see kuulub talle. Kui ta selle lahti tegi, sähvatas hetkeks valgus — ja vihm lakkas. „Ohoo,“ ütles ta vaikselt. „Sa vist töötad.“ Ta jooksis õue. Õhk lõhnas nagu maasikad ja kõikjal olid lombid, mis sädelesid. Liisi avas vihmavarju ja vaatas üles. Ja just siis märkas ta seda — kõrgel taevas oli auk. Täiesti ümmargune, nagu keegi oleks lusikaga pilvest tükikese välja võtnud. „Ma pean seda lähemalt nägema,“ sosistas ta. 2. Taevaauk ja mööblikass Kui Liisi astus lombi keskele, tõmbas midagi teda ülespoole. Mitte hirmus, vaid nagu soe tuul oleks teda kergitanud. Ja järgmisel hetkel oli ta pilvede peal. Taevas oli teistsugune, kui ta oli arvanud. Seal olid majad pilvedest, tänavad udust ja lennukad kassid, kellel olid sabade küljes kellukesed. Üks kass, hall ja triibuline, peatus tema ees. „Pilet, palun,“ ütles ta viisakalt. „Pilet?“ küsis Liisi. „Jah, taevaaukude kaudu käimine maksab. Kas sul vihmavari on?“ „On küll.“ Kass noogutas. „Siis oled õige inimene. Mina olen Härra Triip, taevalinna mööblikass. Meil on väike probleem.“ „Mis probleem?“ küsis Liisi, hoides vihmavarju tugevasti käes. „Kõik pilvtoolid on hakanud alla sadama. Inimesed kutsuvad neid raheks. Aga tegelikult need on lihtsalt laisaks muutunud pilvetükid. Meil oleks kedagi vaja, kes nad uuesti

kokku paneks.“ 3. Pilvtoolid ja unetu äike Härra Triip viis Liisi pilvelinna keskele. Seal olid tõesti igas suuruses pilvetoolid, mis lendasid ringi, põrkudes vastu maju. Mõni oli suur nagu diivan, mõni väike nagu pall. „Kuidas ma nad kinni püüan?“ küsis Liisi. „Selleks on sul vihmavari,“ vastas kass. „Kui keerad selle tagurpidi ja sosistad 'Tilgake tagasi koju', siis nad tulevad.“ Liisi proovis. Esimene pilvetool — valge ja koheva äärega — maandus otse vihmavarju sisse. „Tilgake tagasi koju,“ sosistas ta. Pilv muutus pehmeks ja jäi paigale. „Töötab!“ rõõmustas ta. Ta püüdis teise ja kolmanda, aga siis sähvatas taevas välk. Pilvede tagant kostis kurja häält: „Kes segab minu und?“ Härra Triip ohkas. „See on Äike Helda. Kui tema ärkab, hakkab kõik mürisema.“ Liisi tõmbas vihmavarju enda ette nagu kilbi. Äike Helda oli tohutu — pikkade hõbedaste juuste ja sähvivate silmadega. Ta haigutades virvendas kogu taevas. „Kas sina korjasid mu pilvetoolid kokku?“ küsis ta mürinal. „Ma lihtsalt panin nad oma kohale tagasi,“ vastas Liisi. „Siis oled sa vist minu asemel nüüd taeva koristaja,“ ütles Helda ja naeratas kavalalt. „Aga koristaja peab teadma saladust, kuidas pilvi pesta.“ 4. Pilvepesu ja kadunud värv Helda tõi ta hiiglasliku kausi, mis oli täis sinist vett. „Siin sees on värv, mis teeb pilved valgeks. Aga see on kadumas. Kui see otsa saab, muutuvad pilved halliks ja vihm enam ei sädele.“ Liisi vaatas vett. See tundus nagu tavaline sinine vesi, aga kui ta kätt sisse pistis, tundis ta, et seal on tunne — rõõmu tunne. „Kas see ongi saladus?“ küsis ta. Helda noogutas. „Pilved sädelevad ainult siis, kui keegi neid rõõmuga vaatab. Kui inimesed ei märka, muutuvad nad igavaks.“ Liisi mõtles. „Siis tuleb neile meelde tuletada, et nad on ilusad.“ Ja ta hakkas laulma. Väikest, lihtsat laulu vihmast ja roosadest tilkadest. Helda jäi kuulama, Härra Triip liitus vaikselt nurrumisega ja varsti hakkas kogu taevas helendama. Sinine vesi kausis säras taas. „Näe,“ ütles Helda pehmelt, „see ongi värv, mida maailm unustab, kui keegi enam imestada ei oska.“ 5. Tagasi alla Kui töö oli tehtud, pani Härra Triip Liisile väikese pilvelinnu pihku.

„See toob sind koju. Ja kui sul kunagi jälle vaja on taevas midagi parandada, lihtsalt ava vihmavari.“ Liisi tänas ja ronis pilve servale. All paistis koduaed ja ema köögis. Vihm ei olnud enam roosa, aga päike paistis ja kõik lõhnas nagu maasikad. „Head aega!“ hüüdis ta. „Head aega, koristaja!“ hüüdis Helda vastu ja müristas naerdes. Liisi laskus aeglaselt alla ja maandus otse koduõue. Ta sulges vihmavarju ja hetkega kadus taevasse auk. 6. Väike saladus Õhtul, kui ta voodis oli, küsis ema: „Noh, kas vihm veel roosa oli?“ „Ei,“ vastas Liisi naeratades. „Aga see sai korda.“ „Korra?“ küsis ema, segaduses. „Jah, lihtsalt pidi natuke rõõmu juurde panema.“ Ema silitas ta pead. „See kõlab täpselt õige retseptina.“ Kui ema uksest välja läks, avas Liisi vaikselt öökapisahtli. Seal lebas väike pilvelind, kellel oli roosa sulg. Ta silitas seda ja sosistas: „Tilgake tagasi koju.“ Lind helendas hetkeks ja kadus. Aga järgmisel hommikul, kui ta akna avas, siras päike ja pilved olid kõige valgemad, mida ta eales näinud oli. Epilog Liisi käis veel mitu korda taevas, aga sellest ta ei rääkinud kellelegi. Ainult vihmavarju hoidis ta alati toas lahti, sest kunagi ei tea, millal jälle mõni pilvetool laisaks muutub. Muri kass magas selle all ja kui ta nurrus, kõlas see täpselt nagu kaugel müristaks keegi rahulolevalt.

Järgmine lugu

Kolme Rahva Orgu päästejää

1. Kolme rahva org ja Suur Jäätunud Järv Kuskil väga kaugel, kõrgete lumiste mägede ja paksude metsade vahel, asus üks eriline koht, mida kutsuti Kolme Rahva Oruks. See org oli imeilus, eriti talvel, kui kõik puud olid kaetud koheva valge lumega ja taevas särasid õhtuti virmalised. Kuid kõige erilisemad selles orus olid inimesed, kes seal elasid. Neid oli nimelt kolme täiesti erinevat kasvu. Pisikesed ehk Sõrmkübararahvas: Nemad olid nii väikesed, et võisid vabalt mahtuda sinu jope taskusse. Nende majad olid ehitatud vanadest seentest ja tammetõrudest ning nende talvemütsid olid tehtud pehmetest võililleebemetest. Tavalised ehk Keskmised inimesed: Nemad olid täpselt sellised nagu sina ja mina. Seal elas näiteks üks kuueaastane tüdruk nimega Eliise, kellel olid ilusad valged iluuisud ja roosa tutimüts. Hiiglased ehk Mäevaimud: Nemad olid nii suured, et nende pead ulatusid peaaegu pilvedeni. Kui nad kõndisid, tegi maa TÜM-TÜM-TÜM ja puud värisesid. Nende kindad olid sama suured kui terved majad! Kuigi nad kõik elasid samas orus, hoidsid nad üksteisest eemale. Pisikesed kartsid Tavalisi inimesi. "Nad on nii suured!" rääkisid Pisikesed omavahel. "Kui nad jooksevad, ei pruugi nad meid märgata ja võivad meile kogemata peale astuda!" Tavalised inimesed aga kartsid Hiiglaseid. "Nad on nii hiiglaslikud!" rääkisid Tavalised. "Kui nad aevastavad, puhub see meil katused pealt! Parem on neist kaugele hoida." Ja nii nad elasidki, igaüks oma oru nurgas. Kuni saabus aasta kõige külmem päev. 2. Suur uisutamise päev Orgu keskel asus Suur Kristalljärv. See oli nii suur, et selle teist kallast polnud nähagi. Talvel jäätus järv ära ja muutus siledaks nagu peegel. See oli parim uisuplats terves maailmas! Kuna kõik armastasid uisutada, olid nad järve omavahel ära jaganud: Kalda ääres, kus kasvasid pillirookõrred, uisutasid Pisikesed. Nende uisud olid tehtud teravatest kuuseokastest ja nad liuglesid kõrkjate vahel nagu väikesed värvilised täpid. Järve keskel, kus jää oli kõige paksem ja avaram, uisutasid Tavalised inimesed. Nad tegid piruette, mängisid kulli ja jõid termostest kuuma kakaod. Kõige kaugemas nurgas, kus järv oli kõige sügavam, uisutasid Hiiglased. Nende uisud olid tehtud laevadest, millele olid rauast terad alla pandud. Kui nemad uisutasid, kõlas see nagu kõu müriseks: KRAH-KROH, KRAH-KROH! Kõik teadsid kuldreeglit: püsige oma alal ja ärge minge teiste juurde. Sel ilusal laupäeva hommikul paistis päike säravalt. Kuueaastane Eliise sidus oma valgete iluiskude paelad kõvasti kinni ja astus jääle. Ta tegi suure kaare ja tundis, kuidas külm tuul tema põski näpistas. See oli nii lõbus! Samal ajal, kalda ääres, uisutas üks väga julge Pisikeste tüdruk nimega Säde. Tal oli seljas punane mantel, mis oli õmmeldud kibuvitsamarja koorest. Säde armastas kiiresti sõita. 3. Keelatud piir ja ohtlik jää Järsku nägi Säde midagi imelist. Kõrgel taevast langes alla üksik, eriliselt suur ja sätendav lumehelves. See tuiskas tuulega järve keskosa poole. Säde tahtis seda imelist lumehelvest tingimata lähemalt näha. Ta unustas kõik reeglid ja hakkas helbele järele uisutama. Ta uisutas mööda pilliroost, välja avatud jääle, otse Tavaliste inimeste ala poole. Kaks tema sõpra, väikesed poisid Tõru ja Kivi, hüüdsid: "Säde, tule tagasi! Seal on ohtlik! Tavalised inimesed sõidavad meile otsa!" Kuid Säde ei kuulanud. Poisid pidid talle järele tormama, et ta tagasi tuua. Aga nad olid jõudnud kohta, kus jää ei olnud enam nii paks. See oli koht, kus vee all voolas soe allikas, mis tegi jää õhukeseks. Pisikesed ei teadnud seda, sest nad polnud kunagi varem nii kaugele tulnud. Järsku kõlas hirmus hääl: PRAKS! KRÕKS! Jää Säde, Tõru ja Kivi jalge all andis järele. See murdus nagu õhuke klaas! Kõik kolm väikest sõpra sulpsatasid külma, tumedasse vette. "Appi! Appi!" hüüdsid nad oma peenikeste häältega, mis kõlasid nagu väikeste kellukeste helin. Nad oskasid küll ujuda, aga vesi oli nii kohutavalt külm ja jää servad olid liiga libedad, et nad oleksid saanud end sealt ise välja vinnata. 4. Keskmise tüdruku mure Eliise, kes tegi parasjagu üht ilusat uisupiruetti, kuulis äkki seda peenikest kellahelinat. Ta jäi seisma ja kuatas. Ta nägi eemal jää sees väikest musta auku ja seal juures pisikesi käekesi vehkimas. "Oh ei! Keegi on vette kukkunud!" mõtles Eliise ja uisutas kiiresti sinnapoole. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta kolme Pisikest inimest vees rabelemas. Nende tillukesed näod olid hirmust ja külmast kahvatud. Eliise süda hakkas kiiresti põksuma. Ta teadis, et ta peab aitama! Ta viskas kõhuli jääle ja roomas augu poole, täpselt nii, nagu isa oli talle õpetanud, et jää katki ei läheks. "Ärge kartke, ma aitan teid!" hüüdis Eliise. Ta võttis kaelast oma pika roosa salli ja proovis seda väikestele ulatada. Kuid Eliise käed olid nende jaoks liiga suured ja auk liiga väike. Kui ta proovis salli vette lükata, murdus augu servast veel tükk jääd ära. PRAKS! Nüüd oli ka Eliise ohtlikult õhukesel jääl. Vesi loksus juba üle jää ääre tema kinnastele. Teised Tavalised inimesed nägid seda kaugelt ja hakkasid hüüdma: "Eliise, tule tagasi! Jää murdub! Sa kukud ise ka sisse!" Eliise hakkas nutma. Ta ei tahtnud tillukesi sõpru sinna jätta, aga ta ei saanud neid kuidagi kätte. Tundus, et olukord on täiesti lootusetu. Pisikesed olid nii väsinud ja neil oli väga, väga külm. 5. Hiiglase rasked sammud Just siis, kui Eliise tundis, et ta ei oska enam midagi teha, hakkas kogu järv värisema. TÜM... TÜM... TÜM... Kõik Tavalised inimesed vaatasid hirmunult järve kaugemasse otsa. Sealt lähenes neile tohutu kiirusega üks Hiiglane. Tema nimi oli Ropka. Tal oli habe, mis oli paksult härmatist täis, ja silmad, mis olid sinised nagu suvine taevas. Ta oli kuulnud jää raginat ja Eliise nuttu. "Hiiglane tuleb! Põgenege!" karjusid Tavalised inimesed. Kõik uisutasid nii kiiresti kui jalad võtsid kalda poole. Aga Eliise ei läinud ära. Ta jäi kõhuli õhukesele jääle, pisarad voolamas mööda külmi põski, käed ikka veel väikese augu poole sirutatud. Ta kartis Hiiglast väga, aga ta ei suutnud väikesi Sõrmkübararahva lapsi maha jätta. Hiiglane Ropka jõudis kohale. Ta oli nii suur, et varjas lausa päikese ära. Ta vaatas alla väikese Eliise peale. Ropka ohkas ja tema hingeõhk oli ootamatult soe, nagu maikuu tuul, mis sulatas Eliise põskedelt pisarad. Ropka hääl oli sügav ja mürisev, aga selles ei olnud grammigi kurjust. See kõlas pigem nagu kassi sügav nurrumine. "Miks sa siin lamad, väike tüdruk? Jää on ju katki." "Ma... ma tahan neid aidata," nuuksus Eliise ja osutas väikesele augule. "Aga nad on nii pisikesed ja minu käed on liiga suured, et neid kätte saada. Ja jää läheb katki!" Ropka kummardas lähemale ja nägi vees rabelevaid Pisikesi. Tema suured, mäesuurused silmad muutusid kurvaks. "Ma saan aru," mürises ta pehmelt. "Sina oled nende jaoks liiga suur. Aga vahel, väike tüdruk... on just suurus see, mis päästab." 6. Soojad käed ja pääsemine Ropka võttis käest oma tohutu, majasuuruse kinda. Tema paljas käsi oli soe nagu suur ahi. Ta astus ühe sammu, aga ta ei astunud õhukesele jääle, vaid toetus kindlalt järve põhjale (sest vesi ulatus talle vaevalt põlvini!). Siis lükkas Ropka oma hiiglasliku, sooja käe õrnalt, väga-väga õrnalt, läbi jää. Ta ei püüdnudki väikeseid inimesi näppudega kinni võtta. Selle asemel viis ta oma käe sügavale vee alla, otse Pisikeste alla. Ja siis, ühe aeglase ja sujuva liigutusega, tõstis ta oma käe veest välja. Ta käsi oli nagu hiiglaslik bassein. Tema peopesas oli vesi, mõned jäätükid ja seal keskel ujusid Säde, Tõru ja Kivi! Kuna Ropka käsi oli nii tohutult soe, muutus vesi tema peopesas kohe mõnusalt leigeks, nagu vannivesi. Pisikesed ei rabelenud enam. Nad vaatasid imestunult üles tohutu Hiiglase näo poole. "Nii, väikesed rüblikud," ütles Ropka sõbralikult mürisedes. "Nüüd olete te väljas." Siis sirutas Ropka oma teise käe Eliise poole. Eliise kõhkles hetke, aga siis astus julgelt Hiiglase suurele peopesale. Ropka tõstis nad kõik korraga kõrgele õhku ja astus pikkade sammudega turvalisele, paksule lumega kaetud kaldale. 7. Uued sõbrad ja soe kakao Kaldal pani Ropka nad kõik õrnalt lumele. Eliise aitas Sädel, Tõrul ja Kivil hiiglase peopesast, mis oli neile nagu väike soe järveke, kuiva peale astuda. Nad väänsid oma riietest vett välja ja värisesid ikka veel natuke, kuigi oht oli möödas. "Neil on külm!" ütles Eliise. Ta võttis kiiresti oma roosa tutimütsi peast ja pani selle lumele. "Siia, pugeda siia sisse, see on nagu soe magamiskott!" Säde, Tõru ja Kivi ronisid rõõmsalt pehmesse villasesse mütsi. See oli nende jaoks tõesti nagu suur ja soe telk. Siis meenus Eliisele midagi. Ta võttis oma seljakotist termose ja väikese topsi. Ta valas topsi sooja, auravat šokolaadikakaod. "Võtke! See teeb teid seestpoolt soojaks." Üksainus tilk kakaod oli Pisikeste jaoks terve tassitäis! Nad jõid seda õhinal ja tundsid, kuidas soojus laiali valgub. Aga ka Ropka tahtis aidata. Ta korjas metsast kolm suurt kuivanud puud – terveid puid! – ja tegi neist suure lõkke. Lõke praksus rõõmsalt ja selle soojus ulatus kaugele. Vargsi hakkasid ka teised inimesed lähemale hiilima. Tavalised inimesed, kes olid enne ära jooksnud, nägid, et Hiiglane ei teinudki Eliisele haiget. Ja teised Pisikesed, kes kartsid Tavalisi, nägid, et Eliise oli päästnud nende sõbrad. Varsti istusid kõik kolm rahvast koos suure lõkke ümber. Säde, Tõru ja Kivi vaatasid Eliisele otsa. "Aitäh sulle," ütles Säde oma peenikese häälega. "Me kartsime teid, Tavalisi inimesi, aga sa oled nii julge ja hea." Eliise naeratas. "Ja mina kartsin Hiiglaseid. Aga kui Ropkat poleks olnud, poleks ma suutnud teid aidata. Ta on kõige lahkem Hiiglane maailmas!" Ropka muheles nii, et mets kajas, ja kohendas suure oksaga lõket. "Me kõik oleme erineva suurusega," mürises ta pehmelt. "Aga südame suurus ei sõltu sellest, kui pikk sa oled." 8. Tähed taevas ja uneaeg Alates sellest päevast muutus Kolme Rahva Orus kõik. Enam ei olnud kalda äärt, keskosa ega kauget nurka. Nüüd uisutasid nad kõik koos. Hiiglased sõitsid ettevaatlikult, Tavalised inimesed tegid neile ruumi ja Pisikesed said mõnikord isegi Hiiglaste saapapaelte peal sõita – see oli nagu tasuta lõbustuspark! Lõke praksus ikka veel tasakesi. Päike oli ammu mägede taha vajunud ja taevasse ilmusid esimesed säravad tähed. Järv sätendas kuuvalguses. Säde, Kivi ja Tõru olid Eliise soojas mütsis juba täiesti ära kuivanud. Nende silmad vajusid tasapisi kinni. Kakao oli teinud kõhu soojaks ja tulepragin mõjus nii uinutavalt. Ka Eliise haigutas magusalt. Ta toetas oma pea Ropka suure kinda vastu, mis oli pehme nagu maailma kõige suurem padi. Hiiglane ümises tasast unelaulu, mis kõlas nagu kauge, rahustav ookeanikohin. Kõik olid kaitstud. Kõik olid hoitud. Suured hoidsid väikeseid ja väikesed rõõmustasid suuri. Orus valitses rahu ja vaikus. Lumi langes õrnalt, kattes puud valge tekiga. On aeg silmad sulgeda ja lasta unenägudel tulla. Nii nagu Eliise ja väikesed sõbrad seal lõkke ääres magama jäid, on nüüd ka sinul aeg rännata unemaale.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.