Väike kiirabi, kes kartis sireeni

kiirabijulgussõprushirmu ületamine6-aastane

Väike kiirabi elas päästejaamas kõige vasakpoolsema ukse taga. Ta ei olnud katkine ega aeglane. Tema rattad veeresid vaikselt ja kindlalt, tema mootor töötas korralikult ning tema tuled särasid täpselt nii, nagu vaja. Kõik tema juures oli korras. Peaaegu kõik. Ainult üks asi oli, mida väike kiirabi väga ei sallinud. See asi oli sireen. Sireen oli tema katusel. Punane ja sinine. Päeval seisis see seal täiesti rahulikult, nagu kaks väikest värvilist mütsi. Aga kui sireen tööle pandi… siis läks kõik valjuks. Väga valjuks. “Uuui-uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas alati, kui keegi sireeni proovis. Ta tundis, kuidas heli läks otse tema sisse, läbi uste ja rataste ja mootori. “Ma ei taha,” ütles ta kord vaikselt iseendale. “Ma ei taha olla nii vali.” Teised masinad teadsid seda. Suur kiirabi, kes oli juba ammu töötanud, ütles kord: “Sireen on vajalik. See teeb tee vabaks.” Tuletõrjeauto ütles: “Müra ei ole halb, kui see aitab.” Aga väike kiirabi ei vaielnud. Ta lihtsalt vaikis. Ta tegi kõike muud väga hästi. Ta kuulas. Ta sõitis ettevaatlikult. Ta oskas peatuda täpselt õigel hetkel. Ta oskas olla rahulik, isegi kui keegi nuttis. Ainult sireen… see tegi ta kõhklema. Ühel õhtul, kui vaibalinnas hakkasid tuled kustuma, juhtus midagi. Päästejaama seinal süttis kutsetuli. See ei olnud punane. See ei olnud sinine. See oli kollane – selline, mis tähendab, et keegi vajab abi, aga ei ole veel suurt ohtu. Sõnum ilmus vaikselt: KEEGI ON KUKKUNUD. “Me läheme,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi sõitis samuti välja. Ta oli rõõmus, et seekord ei olnud kiiret. Kollane tuli tähendas, et sireeni ei ole vaja. Nad sõitsid vaibalinna poole ja leidsid väikese mängukoera, kes istus tee ääres ja hoidis oma käppa. “Kas sul on väga valus?” küsis väike kiirabi. “Mitte väga,” ütles koer. “Aga ma ehmusin.” Väike kiirabi tegi just seda, mida ta kõige paremini oskas. Ta rääkis rahulikult. Ta ootas. Ta aitas koera istuma. Kõik sai korda. Kui nad tagasi jaama sõitsid, mõtles väike kiirabi: Ma saan hakkama. Ma saan olla kasulik ka ilma sireenita. Aga samal ööl juhtus midagi muud. Seekord süttis päästejaama seinal punane tuli.

See vilkus. Ja sõnum oli lühike: KIIRE. Suur kiirabi käivitas kohe mootori. Tuletõrjeauto oli valmis. Politseiauto vaatas kaarti. “Me peame kiiresti minema,” ütles suur kiirabi. “Kas me paneme sireeni?” küsis tuletõrjeauto. Väike kiirabi tundis, kuidas tema rattad jäid hetkeks justkui kinni. Sireen. “Ma… ma tulen,” ütles ta vaikselt. Nad sõitsid välja. Tee oli pikem kui tavaliselt. Vaibalinn tundus suurem ja pimedam. Suur kiirabi pani sireeni tööle. “Uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas. Ta oleks tahtnud peatuda, aga ta teadis, et ei tohi. Nad jõudsid klotsimajade taha, kus üks väike mängukass oli jäänud kinni kahe klotsi vahele. Klotsid olid liiga rasked, et kass ise välja tuleks. “Me jõudsime õigel ajal,” ütles tuletõrjeauto ja tõstis klotse. Kass pääses välja. Kõik oli korras. Aga väike kiirabi ei olnud rõõmus. Tagasi jaamas jäi ta seisma ja vaatas oma sireeni. “Ma ei ole nagu teised,” mõtles ta. “Teised saavad sireeni kasutada. Mina kardan.” Suur kiirabi märkas seda. “Kas sa tahad mulle midagi öelda?” küsis ta. Väike kiirabi vaikis natuke. Siis ütles: “Ma kardan oma sireeni.” Suur kiirabi ei naernud. Ta ei öelnud, et see on rumal. Ta lihtsalt noogutas. “Kas sa tead, miks sireen valju on?” küsis ta. “Et kõik kuuleksid,” vastas väike kiirabi. “Ja kas sa tead, kelle jaoks see on?” küsis suur kiirabi. Väike kiirabi mõtles. “Neile, kes on teel.” “Ja neile, kes ootavad abi,” lisas suur kiirabi. “Sireen ütleb: ma olen teel. Ka neile, kes on hirmul.” See mõte jäi väikesele kiirabile meelde. Järgmisel ööl tuli uus kutse. Seekord oli see päriselt kiire. KEEGI ON ÜKSI. JA KARDAB. Kaart näitas vaibalinna kõige kaugemat nurka, kohta, kuhu harva mindi. “Meil on vaja kiirust,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaatas väikest kiirabit. “Kas sa tuled?” küsis ta. Väike kiirabi tundis jälle seda tunnet. Ta vaatas sireeni. Ta ei tahtnud olla vali. Ta ei tahtnud hirmutada. Aga siis ta mõtles kellelegi, kes ootab. “Ma tulen,” ütles ta. Nad sõitsid. Tee oli pikk. Varjud liikusid. Vaibal oli kitsaid kohti. “Kui me sireeni ei kasuta, ei jõua me õigel ajal,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaikis hetkeks. Siis ütles väike kiirabi

midagi, mis üllatas kõiki: “Ma proovin.” “Kas sa oled kindel?” küsis tuletõrjeauto. “Ma ei ole,” vastas väike kiirabi. “Aga ma proovin.” Ta hingas sügavalt. Nii sügavalt, kui üks kiirabi üldse saab. Ja vajutas nuppu. Sireen hakkas tööle. “Uuui-uuui!” See oli vali. Väga vali. Väike kiirabi tundis, kuidas heli käis temast läbi. Aga seekord ei peatunud ta. Ta ei sulgenud end. Ta sõitis edasi. Ja siis juhtus midagi ootamatut. Kuskilt pimedast nurgast kostis vastus: “Ma kuulen teid!” See oli väike hääl. Hirmunud hääl. Aga see oli lootusrikas. “Ma olen siin!” hüüdis hääl. Sireen ei olnud enam lihtsalt müra. See oli tee. Nad jõudsid väikese mängunuku juurde, kes istus üksinda vana kasti taga. Ta oli eksinud ja kartnud. Ta oli arvanud, et keegi ei tule. “Ma kuulsin sireeni,” ütles nukk. “Ja ma teadsin, et te tulete.” Väike kiirabi seisis seal ja kuulas. Sireen vaikis nüüd. Aga selle koht oli alles. Tagasi jaamas ütles suur kiirabi: “Sa ei pea sireeni kogu aeg kasutama.” “Ma tean,” ütles väike kiirabi. “Aga nüüd sa tead, milleks see on,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi vaatas oma sireeni. Ta ei kartnud seda enam nii väga. Ta teadis, et see ei ole karjumine. See on lubadus. Ja see oli piisav.

Järgmine lugu
Kuus kitsetalle ja uduvere rebased

Kuus kitsetalle ja uduvere rebased Kord, mitte väga kaugel siit, seal, kus metsaserv kohtub pehme kasteheinaga täidetud aasaga, elas kuus kitsetalle. Nad olid kõik omamoodi erilised. Kõige vanem oli Täpi, kes armastas üle kõige kive lugeda. Siis tuli Triibu, kes suutis hüpata kõrgemale kui ükski teine talleke. Kolmas oli Sasi, kelle karv oli alati sassis, sest ta uuris pidevalt põõsaaluseid. Neljas oli Kella, kelle kaelas helises väike hõbedane kelluke. Viies oli Miku, kes oli kõige vaiksem ja märkas asju, mida teised ei näinud. Ja kõige pisem oli Nuti, kes oli küll väike, aga tema pea lõikas nagu nuga – ta oli rühma nutikaim. Ühel õhtul, kui päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja värvis taeva roosaks nagu maasikavahu, jäid talled üksi koju. Ema-kits oli läinud kaugele metsasügavusse, et tuua sealt erilisi soolaseid mineraalkive, mis teevad sarved tugevaks. "Püsige koos ja ärge väravat avage!" hüüdis ema eemalt. "Metsas liiguvad ringi rebased!" Kaks ootamatut külalist Talled lubasid olla head lapsed. Nad mängisid aias "kes ees, see mees" ja sõid magusat ristikheina. Kuid metsaservas, kahe suure kuuse varjus, neli silmapari jälgisid neid. Need kuulusid kahele rebasele: Rasmusele ja Ruudile. Rasmus oli suur ja koheva sabaga rebane, kes pidas ennast metsa kõige suuremaks kavalpeaks. Ruudi oli aga noorem, veidi uduse pilguga ja alati näljane. "Kuule, Rasmus," sosistas Ruudi, "vaata neid tallekesi. Nad on nii pehmed ja... noh, nad näevad välja nagu jalutavad vahukommid." Rasmus limpsis mokaotsa. "Seda küll, Ruudi. Aga me ei saa lihtsalt peale tormata. Kitseemal on teravad sarved ja talled on kiired. Meil on vaja plaani. Meil on vaja kavalust!" Rebased hiilisid lähemale. Nad ei tahtnud paha teha selles mõttes, et keegi haiget saaks – nad olid lihtsalt väga-väga näljased ja tahtsid kätte saada tallede õhtusööki, milleks oli suur kuhi värskeid porgandeid ja kapsalehti, mis aianurgas ootasid. Aga rebase loomus on juba kord selline, et nad tahavad alati natuke vigurit teha. Esimene kavalus Rasmus ja Ruudi jõudsid aiani. Rasmus köhatas hääle puhtaks ja tegi oma kõige peenemat ning heasüdamlikumat häält. "Tere, armsad tallekesed! Me oleme rändavad... ööbikute valvurid. Me kuulsime, et teil on siin aias üks väga haruldane lill, mis õitseb ainult täiskuu ajal. Kas me saaksime sisse tulla, et seda imetleda?" [IMAGE_BREAK] [IMAGE_BREAK] Talled jäid seisma. Kella helistas korraks oma kellukest. Sasi vaatas läbi aia ja sosistas: "Neil on väga pikad sabad ööbikute kohta." Väike Nuti astus ette. Ta sai kohe aru, et tegu on rebastega. "Oi, tere, ööbikute valvurid! See lill on meil tõesti olemas, aga ta on väga arg. Ta ei ava oma õisi enne, kui külalised on teinud läbi kolm rasket katsumust." Rasmus ja Ruudi vaatasid teineteisele otsa. Katsumused? Rebased armastasid võistelda. "Me oleme valmis!" hüüdis Ruudi õhinal. Kolm suurt katsumust Esimene katsumus: Tasakaalutants. Nuti palus rebastel kõndida mööda aia taga olevat peenikest langenud puutüve, samal ajal kui nad peavad hoidma oma saba otsas ühte männikäbi. Rasmus ja Ruudi proovisid. Rasmus kukkus kohe esimesel sammul pehmele samblale käpuli. Ruudi aga hakkas keerutama nagu vurr ja lõpuks olid mõlemad rebased nii peapöörituses, et nad naersid kõhud kõveras. Talled itsitasid kaasa. Teine katsumus: Luuletuste lugemine. "Selleks, et lill avaneks, peate te tegema luuletuse kapsastest," ütles Nuti. Ruudi, kes oli alati näljane, alustas kohe: "Kapsas on roheline, kapsas on hea, seda ma sööksin, ma seda ju tean. Aga rebase kõht on tühjem kui kott, tooge mulle üks kapsapot-pott-pott!" Talled plaksutasid sõrgadega. See oli küll naljakas luuletus, aga väga aus. Kolmas katsumus: Peitusemäng. "Kui te meid kõiki üles leiate," ütles Triibu, "siis me teeme värava lahti ja võite tulla aeda meie porgandeid jagama." See oli rebastele meelepärane! Nad pani silmad kinni ja lugesid kümneni. Talled jooksid laiali. Täpi peitis end kivihunniku taha, Triibu hüppas madala õunapuu oksale, Sasi puges tiheda põõsa sisse, Kella hoidis oma kellukest käpaga kinni, et see ei heliseks, ja Miku peitis end tühja veeämbrisse. Nuti aga... Nuti ronis rebase Rasmuse enda suure ja koheva saba alla peitu! Rebased otsisid ja otsisid. Nad leidsid Täpi, leidsid Sasi ja Miku. Isegi Kella leiti üles, kui ta aevastas ja kelluke "kilks" tegi. Aga Nutit ei leitud kuskilt. "Me anname alla!" hüüdis Rasmus. "Kus on kuues talleke?" Nuti hüppas Rasmuse saba alt välja: "Ma olin siinsamas!" Sõprus on magusam kui kapsas Rebased olid nii hämmastunud tallede osavusest ja rõõmust, et nad unustasid täiesti ära oma algse plaani kuidagi kavalusega tallede toitu näpata. Nad istusid aia taha maha ja rääkisid talledele lugusid suurest metsast, [IMAGE_BREAK] kus [IMAGE_BREAK] puud on nii kõrged, et ulatuvad pilvedeni, ja kus öökullid räägivad vanu tarkusi. Talled tõid aia vahelt rebastele värskeid porgandeid ja kapsalehti. Selgus, et Ruudile maitses porgand isegi rohkem kui hiired! "Teate," ütles Rasmus närides magusat porgandit, "me tulime siia tegelikult mõttega teid natuke narritada. Aga te olete nii toredad tantsijad ja peitusemängijad, et me pigem oleksime teie valvurid." Nii sündiski ebatavaline sõprus. Kui ema-kits lõpuks metsast tagasi jõudis, kandis ta kaasas helendavaid mineraalkive. Ta ehmatas alguses, nähes kahte rebast aia taga pikutamas. Aga kui ta nägi, kuidas kuus tallekest rebastele lugusid ette lugesid ja kuidas Ruudi talledega koos uinakut tegi, rahunes ta maha. Une saabumine Päike oli nüüdseks täiesti kadunud. Taevasse ilmus hõbedane kuu, mis paistis täpselt nii, nagu Nuti oli ennustanud. "On aeg magama minna," ütles ema-kits pehmelt. Rasmus ja Ruudi tõusid püsti, raputasid oma kasukad tolmust puhtaks ja kummardasid viisakalt. "Aitäh mängu eest, tallekesed," ütles Rasmus. "Me tuleme homme jälle, et õpetada teile, kuidas metsas hääletult hiilida." Talled ronisid oma pehmetesse heintesse. Täpi luges veel viimaseid tähti taevas, Triibu sirutas oma hüppejalgu, Sasi keris end rulli, Kella kelluke tegi viimase unise "kilksu", Miku sules silmad ja Nuti sosistas: "Head und, rebased." Metsaservas, kahe suure kuuse all, kerisid end rulli ka Rasmus ja Ruudi. Nad ei olnud enam näljased ega üksildased. Nad olid leidnud midagi palju paremat – sõbrad, kellega koos naerda. Ja nii jäidki kõik magama. Mets kohises vaikselt, kuu valvas aasa ja uned, mis tallede ning rebaste juurde tulid, olid täis porgandeid, uusi mänge ja sooja suveööd.

Hakka kohe lugema
Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.