Täpi ja Jääraja Saladus: Uus sõber Pätu Talv oli võtnud Suure Maailma oma embusse. Järv, mis suvel sätendas siniselt, oli nüüd paksust jääst ja sile nagu vanaema elutoa peegel. See tähendas ainult ühte: käes oli Külmunud Järve Libisemisfestival. See polnud tavaline ralli – siin ei võitnud see, kes kõige kõvemini gaasi vajutas, vaid see, kes oskas jääl tantsida. Täpi seisis oma punase ralliauto kõrval ja silitas selle jahedat kapotti. Vana Vurr oli autole alla pannud spetsiaalsed naelrehvid, aga isegi need ei taganud jääl täielikku kindlust. Täpi tundis hinges kerget ärevust. Ta oli küll Maailma Parim Rallisõitja, aga jää oli ettearvamatu. Ootamatu kohtumine stardijoonel Just siis, kui Täpi kiivrit pähe sättis, kuulis ta valju auh-auh! ja tundis, kuidas keegi talle hooga vastu külge põrkas. Täpi kukkus pehmele lumele ja nägi enda ees üht väikesest, sasise karvaga kutsikat. Kutsikal oli kaelas roheline sall ja tema saba käis nii kiiresti ringi, et see meenutas väikest helikopterit. "Oih, vabandust! Ma ei tahtnud! Ma lihtsalt... ma olen nii elevil!" hõikas kutsikas ja limpsas Täpile sõbralikult ninale. "Mina olen Pätu! Kas sa oled tõesti see kuulus kass-rallisõitja?" Täpi ajas end püsti ja raputas kasuka lumest puhtaks. Kutsika rõõm oli nii nakatav, et Täpi ei saanudki pahane olla. "Jah, mina olen Täpi. Kas sa osaled ka rallil?" Pätu kõrvad vajusid veidi norgu. "Ei, mul pole autot. Ma olen lihtsalt mehaanik... või noh, ma tahaksin olla. Ma tean autodest kõike! Ma tean, et su vasak tagumine rehv on 0,1 baari võrra liiga tühi ja su mootor vajaks veidi rohkem õli, et külmaga mitte turtsuda." Täpi jäi suu ammuli vaatama. See väike koer tundis tõesti asja! Enne kui nad rääkida jõudsid, kõlas stardipauk. Jääballett ja ohtlik kurv Rada oli hullumeelne. Esimeses reas startis hiiglaslik lumekakk Krõbe, kes lehvitas tiibu ja tõstis õhku lumepilvi, et teiste nähtavust halvendada. Täpi sööstis rajale, aga kohe esimeses kurvis tundis ta, kuidas auto tagaosa hakkas elama oma elu. Jää oli veel libedam, kui ta arvas! Vurr-vurr-vurr! tegi mootor, kui Täpi proovis autot otse hoida. Ta oli Maailma Parim, aga täna tundus jää temast tugevam olevat. Just siis märkas ta raja ääres Pätut, kes vehkis meeleheitlikult käppadega ja näitas märkidega: "Hoia vasakule! Seal on rohkem
lund, seal on pidamine parem!" Täpi usaldas oma uut sõpra. Ta keeras auto lumisemale osale ja ennäe imet – rattad said haardumise! Ta tuhises mööda rebastest ja karudest, kes keset järve nagu vurrveed ringi tiirlesid. Kuid siis juhtus midagi hirmsat. Krõbe, kes tahtis kindla peale võita, lendas nii madalalt, et tema tiivapiis lõi jäässe prao. See polnud suur pragu, aga ralliauto ratta jaoks oli see nagu lõks. Täpi auto esiratas jäi prattu kinni ja ta jäi keset rada seisma. Mootor suri välja. Sõprus on võit "Appi!" piiksus Täpi. Ta oli keset järve lõksus ja selja tagant lähenes suur põder oma hiiglasliku traktoriga, kes ei pruukinud teda õigel ajal märgata. Äkitselt kuulis ta tuttavat klähvimist. Pätu oli jooksnud keset jääd, kaasas väike kott tööriistadega. "Ära karda, Täpi! Ma olen siin!" Väike koer tegutses kiiremini kui välk. Ta kasutas oma tugevaid käppi ja väikest kangi, et Täpi ratas praost välja vinnata. Seejärel hüppas ta auto kapoti alla, sättis üht juhet ja hüüdis: "Nüüd! Käivita!" Mootor uratas ellu võimsamalt kui kunagi varem. "Hüppa peale, Pätu!" karjus Täpi. "Me lõpetame selle ralli koos!" Pätu ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Ta hüppas kõrvalistmele, tõmbas rohelise salli kõvemini ümber kaela ja hakkas Täpile juhiseid andma. "Nüüd driftime! Paremale! Nüüd gaasi! Hoia otse!" See oli täiuslik meeskonnatöö. Kass juhtis ja koer luges rada. Nad polnud enam lihtsalt juhuslikud rändurid suures maailmas – nad olid tiim. Nad libisesid Krõbedast mööda viimases kurvis, tehes nii täpse poogna, et isegi vana kakk pidi lugupidavalt kraatsatama. Maailma parim meeskond Finišis ootas neid Vana Vurr ja terve metsarahvas. Kui Täpi ja Pätu autost välja astusid, tõstsid nad koos võidukarika üles. "Ma poleks seda ilma sinuta suutnud," ütles Täpi ja ulatas karika Pätule. "Ja mina poleks kunagi uskunud, et ma saan istuda maailma kiireimas autos," vastas Pätu saba liputades. Vana Vurr kõndis nende juurde ja naeratas oma narmendava kõrvaga. "Täpi, sa ütlesid kunagi, et maailm on suur ja hirmutav. Aga vaata nüüd – sul on neli ratast, kiire reaktsioon ja mis kõige tähtsam... sul on sõber, kes katab su seljatagust. See ongi see, mis teeb väikesest kassipojast suure kangelase." Täpi sai aru, et Suur Maailm ei olnudki enam nii hirmus. See
oli täis seiklusi ja uusi sõpru. Sellest päevast peale ei sõitnud Täpi enam kunagi üksi. Tema punasel ralliautol oli nüüd kaks nime: Juht Täpi ja Peamehaanik Pätu. Nad reisisid koos läbi metsade ja üle mägede, näidates kõigile, et isegi kui sa oled väike kass või sasisilmne kutsikas, võid sa vallutada terve maailma, kui sul on keegi, kellele käppa (või käppa) anda.