Kolme Rahva Orgu päästejää

sõprusjulgustalvfantaasia6-aastane

1. Kolme rahva org ja Suur Jäätunud Järv Kuskil väga kaugel, kõrgete lumiste mägede ja paksude metsade vahel, asus üks eriline koht, mida kutsuti Kolme Rahva Oruks. See org oli imeilus, eriti talvel, kui kõik puud olid kaetud koheva valge lumega ja taevas särasid õhtuti virmalised. Kuid kõige erilisemad selles orus olid inimesed, kes seal elasid. Neid oli nimelt kolme täiesti erinevat kasvu. Pisikesed ehk Sõrmkübararahvas: Nemad olid nii väikesed, et võisid vabalt mahtuda sinu jope taskusse. Nende majad olid ehitatud vanadest seentest ja tammetõrudest ning nende talvemütsid olid tehtud pehmetest võililleebemetest. Tavalised ehk Keskmised inimesed: Nemad olid täpselt sellised nagu sina ja mina. Seal elas näiteks üks kuueaastane tüdruk nimega Eliise, kellel olid ilusad valged iluuisud ja roosa tutimüts. Hiiglased ehk Mäevaimud: Nemad olid nii suured, et nende pead ulatusid peaaegu pilvedeni. Kui nad kõndisid, tegi maa TÜM-TÜM-TÜM ja puud värisesid. Nende kindad olid sama suured kui terved majad! Kuigi nad kõik elasid samas orus, hoidsid nad üksteisest eemale. Pisikesed kartsid Tavalisi inimesi. "Nad on nii suured!" rääkisid Pisikesed omavahel. "Kui nad jooksevad, ei pruugi nad meid märgata ja võivad meile kogemata peale astuda!" Tavalised inimesed aga kartsid Hiiglaseid. "Nad on nii hiiglaslikud!" rääkisid Tavalised. "Kui nad aevastavad, puhub see meil katused pealt! Parem on neist kaugele hoida." Ja nii nad elasidki, igaüks oma oru nurgas. Kuni saabus aasta kõige külmem päev. 2. Suur uisutamise päev Orgu keskel asus Suur Kristalljärv. See oli nii suur, et selle teist kallast polnud nähagi. Talvel jäätus järv ära ja muutus siledaks nagu peegel. See oli parim uisuplats terves maailmas! Kuna kõik armastasid uisutada, olid nad järve omavahel ära jaganud: Kalda ääres, kus kasvasid pillirookõrred, uisutasid Pisikesed. Nende uisud olid tehtud teravatest kuuseokastest ja nad liuglesid kõrkjate vahel nagu väikesed värvilised täpid. Järve keskel, kus jää oli kõige paksem ja avaram, uisutasid Tavalised inimesed. Nad tegid piruette, mängisid kulli ja jõid termostest kuuma kakaod. Kõige kaugemas nurgas, kus järv oli kõige sügavam, uisutasid Hiiglased. Nende uisud olid tehtud laevadest, millele olid rauast terad alla pandud. Kui nemad uisutasid, kõlas see nagu kõu müriseks:

KRAH-KROH, KRAH-KROH! Kõik teadsid kuldreeglit: püsige oma alal ja ärge minge teiste juurde. Sel ilusal laupäeva hommikul paistis päike säravalt. Kuueaastane Eliise sidus oma valgete iluiskude paelad kõvasti kinni ja astus jääle. Ta tegi suure kaare ja tundis, kuidas külm tuul tema põski näpistas. See oli nii lõbus! Samal ajal, kalda ääres, uisutas üks väga julge Pisikeste tüdruk nimega Säde. Tal oli seljas punane mantel, mis oli õmmeldud kibuvitsamarja koorest. Säde armastas kiiresti sõita. 3. Keelatud piir ja ohtlik jää Järsku nägi Säde midagi imelist. Kõrgel taevast langes alla üksik, eriliselt suur ja sätendav lumehelves. See tuiskas tuulega järve keskosa poole. Säde tahtis seda imelist lumehelvest tingimata lähemalt näha. Ta unustas kõik reeglid ja hakkas helbele järele uisutama. Ta uisutas mööda pilliroost, välja avatud jääle, otse Tavaliste inimeste ala poole. Kaks tema sõpra, väikesed poisid Tõru ja Kivi, hüüdsid: "Säde, tule tagasi! Seal on ohtlik! Tavalised inimesed sõidavad meile otsa!" Kuid Säde ei kuulanud. Poisid pidid talle järele tormama, et ta tagasi tuua. Aga nad olid jõudnud kohta, kus jää ei olnud enam nii paks. See oli koht, kus vee all voolas soe allikas, mis tegi jää õhukeseks. Pisikesed ei teadnud seda, sest nad polnud kunagi varem nii kaugele tulnud. Järsku kõlas hirmus hääl: PRAKS! KRÕKS! Jää Säde, Tõru ja Kivi jalge all andis järele. See murdus nagu õhuke klaas! Kõik kolm väikest sõpra sulpsatasid külma, tumedasse vette. "Appi! Appi!" hüüdsid nad oma peenikeste häältega, mis kõlasid nagu väikeste kellukeste helin. Nad oskasid küll ujuda, aga vesi oli nii kohutavalt külm ja jää servad olid liiga libedad, et nad oleksid saanud end sealt ise välja vinnata. 4. Keskmise tüdruku mure Eliise, kes tegi parasjagu üht ilusat uisupiruetti, kuulis äkki seda peenikest kellahelinat. Ta jäi seisma ja kuatas. Ta nägi eemal jää sees väikest musta auku ja seal juures pisikesi käekesi vehkimas. "Oh ei! Keegi on vette kukkunud!" mõtles Eliise ja uisutas kiiresti sinnapoole. Kui ta lähemale jõudis, nägi ta kolme Pisikest inimest vees rabelemas. Nende tillukesed näod olid hirmust ja külmast kahvatud. Eliise süda hakkas kiiresti põksuma. Ta teadis, et

ta peab aitama! Ta viskas kõhuli jääle ja roomas augu poole, täpselt nii, nagu isa oli talle õpetanud, et jää katki ei läheks. "Ärge kartke, ma aitan teid!" hüüdis Eliise. Ta võttis kaelast oma pika roosa salli ja proovis seda väikestele ulatada. Kuid Eliise käed olid nende jaoks liiga suured ja auk liiga väike. Kui ta proovis salli vette lükata, murdus augu servast veel tükk jääd ära. PRAKS! Nüüd oli ka Eliise ohtlikult õhukesel jääl. Vesi loksus juba üle jää ääre tema kinnastele. Teised Tavalised inimesed nägid seda kaugelt ja hakkasid hüüdma: "Eliise, tule tagasi! Jää murdub! Sa kukud ise ka sisse!" Eliise hakkas nutma. Ta ei tahtnud tillukesi sõpru sinna jätta, aga ta ei saanud neid kuidagi kätte. Tundus, et olukord on täiesti lootusetu. Pisikesed olid nii väsinud ja neil oli väga, väga külm. 5. Hiiglase rasked sammud Just siis, kui Eliise tundis, et ta ei oska enam midagi teha, hakkas kogu järv värisema. TÜM... TÜM... TÜM... Kõik Tavalised inimesed vaatasid hirmunult järve kaugemasse otsa. Sealt lähenes neile tohutu kiirusega üks Hiiglane. Tema nimi oli Ropka. Tal oli habe, mis oli paksult härmatist täis, ja silmad, mis olid sinised nagu suvine taevas. Ta oli kuulnud jää raginat ja Eliise nuttu. "Hiiglane tuleb! Põgenege!" karjusid Tavalised inimesed. Kõik uisutasid nii kiiresti kui jalad võtsid kalda poole. Aga Eliise ei läinud ära. Ta jäi kõhuli õhukesele jääle, pisarad voolamas mööda külmi põski, käed ikka veel väikese augu poole sirutatud. Ta kartis Hiiglast väga, aga ta ei suutnud väikesi Sõrmkübararahva lapsi maha jätta. Hiiglane Ropka jõudis kohale. Ta oli nii suur, et varjas lausa päikese ära. Ta vaatas alla väikese Eliise peale. Ropka ohkas ja tema hingeõhk oli ootamatult soe, nagu maikuu tuul, mis sulatas Eliise põskedelt pisarad. Ropka hääl oli sügav ja mürisev, aga selles ei olnud grammigi kurjust. See kõlas pigem nagu kassi sügav nurrumine. "Miks sa siin lamad, väike tüdruk? Jää on ju katki." "Ma... ma tahan neid aidata," nuuksus Eliise ja osutas väikesele augule. "Aga nad on nii pisikesed ja minu käed on liiga suured, et neid kätte

saada. Ja jää läheb katki!" Ropka kummardas lähemale ja nägi vees rabelevaid Pisikesi. Tema suured, mäesuurused silmad muutusid kurvaks. "Ma saan aru," mürises ta pehmelt. "Sina oled nende jaoks liiga suur. Aga vahel, väike tüdruk... on just suurus see, mis päästab." 6. Soojad käed ja pääsemine Ropka võttis käest oma tohutu, majasuuruse kinda. Tema paljas käsi oli soe nagu suur ahi. Ta astus ühe sammu, aga ta ei astunud õhukesele jääle, vaid toetus kindlalt järve põhjale (sest vesi ulatus talle vaevalt põlvini!). Siis lükkas Ropka oma hiiglasliku, sooja käe õrnalt, väga-väga õrnalt, läbi jää. Ta ei püüdnudki väikeseid inimesi näppudega kinni võtta. Selle asemel viis ta oma käe sügavale vee alla, otse Pisikeste alla. Ja siis, ühe aeglase ja sujuva liigutusega, tõstis ta oma käe veest välja. Ta käsi oli nagu hiiglaslik bassein. Tema peopesas oli vesi, mõned jäätükid ja seal keskel ujusid Säde, Tõru ja Kivi! Kuna Ropka käsi oli nii tohutult soe, muutus vesi tema peopesas kohe mõnusalt leigeks, nagu vannivesi. Pisikesed ei rabelenud enam. Nad vaatasid imestunult üles tohutu Hiiglase näo poole. "Nii, väikesed rüblikud," ütles Ropka sõbralikult mürisedes. "Nüüd olete te väljas." Siis sirutas Ropka oma teise käe Eliise poole. Eliise kõhkles hetke, aga siis astus julgelt Hiiglase suurele peopesale. Ropka tõstis nad kõik korraga kõrgele õhku ja astus pikkade sammudega turvalisele, paksule lumega kaetud kaldale. 7. Uued sõbrad ja soe kakao Kaldal pani Ropka nad kõik õrnalt lumele. Eliise aitas Sädel, Tõrul ja Kivil hiiglase peopesast, mis oli neile nagu väike soe järveke, kuiva peale astuda. Nad väänsid oma riietest vett välja ja värisesid ikka veel natuke, kuigi oht oli möödas. "Neil on külm!" ütles Eliise. Ta võttis kiiresti oma roosa tutimütsi peast ja pani selle lumele. "Siia, pugeda siia sisse, see on nagu soe magamiskott!" Säde, Tõru ja Kivi ronisid rõõmsalt pehmesse villasesse mütsi. See oli nende jaoks tõesti nagu suur ja soe telk. Siis meenus Eliisele midagi. Ta võttis oma seljakotist termose ja väikese topsi. Ta valas topsi sooja, auravat šokolaadikakaod. "Võtke! See teeb teid seestpoolt soojaks." Üksainus tilk kakaod oli Pisikeste jaoks

terve tassitäis! Nad jõid seda õhinal ja tundsid, kuidas soojus laiali valgub. Aga ka Ropka tahtis aidata. Ta korjas metsast kolm suurt kuivanud puud – terveid puid! – ja tegi neist suure lõkke. Lõke praksus rõõmsalt ja selle soojus ulatus kaugele. Vargsi hakkasid ka teised inimesed lähemale hiilima. Tavalised inimesed, kes olid enne ära jooksnud, nägid, et Hiiglane ei teinudki Eliisele haiget. Ja teised Pisikesed, kes kartsid Tavalisi, nägid, et Eliise oli päästnud nende sõbrad. Varsti istusid kõik kolm rahvast koos suure lõkke ümber. Säde, Tõru ja Kivi vaatasid Eliisele otsa. "Aitäh sulle," ütles Säde oma peenikese häälega. "Me kartsime teid, Tavalisi inimesi, aga sa oled nii julge ja hea." Eliise naeratas. "Ja mina kartsin Hiiglaseid. Aga kui Ropkat poleks olnud, poleks ma suutnud teid aidata. Ta on kõige lahkem Hiiglane maailmas!" Ropka muheles nii, et mets kajas, ja kohendas suure oksaga lõket. "Me kõik oleme erineva suurusega," mürises ta pehmelt. "Aga südame suurus ei sõltu sellest, kui pikk sa oled." 8. Tähed taevas ja uneaeg Alates sellest päevast muutus Kolme Rahva Orus kõik. Enam ei olnud kalda äärt, keskosa ega kauget nurka. Nüüd uisutasid nad kõik koos. Hiiglased sõitsid ettevaatlikult, Tavalised inimesed tegid neile ruumi ja Pisikesed said mõnikord isegi Hiiglaste saapapaelte peal sõita – see oli nagu tasuta lõbustuspark! Lõke praksus ikka veel tasakesi. Päike oli ammu mägede taha vajunud ja taevasse ilmusid esimesed säravad tähed. Järv sätendas kuuvalguses. Säde, Kivi ja Tõru olid Eliise soojas mütsis juba täiesti ära kuivanud. Nende silmad vajusid tasapisi kinni. Kakao oli teinud kõhu soojaks ja tulepragin mõjus nii uinutavalt. Ka Eliise haigutas magusalt. Ta toetas oma pea Ropka suure kinda vastu, mis oli pehme nagu maailma kõige suurem padi. Hiiglane ümises tasast unelaulu, mis kõlas nagu kauge, rahustav ookeanikohin. Kõik olid kaitstud. Kõik olid hoitud. Suured hoidsid väikeseid ja väikesed rõõmustasid suuri. Orus valitses rahu ja vaikus. Lumi langes õrnalt, kattes puud valge tekiga. On aeg silmad sulgeda ja lasta unenägudel tulla. Nii nagu Eliise ja väikesed sõbrad seal lõkke ääres magama jäid, on nüüd ka sinul aeg rännata unemaale.

Järgmine lugu
Kuus kitsetalle ja uduvere rebased

Kuus kitsetalle ja uduvere rebased Kord, mitte väga kaugel siit, seal, kus metsaserv kohtub pehme kasteheinaga täidetud aasaga, elas kuus kitsetalle. Nad olid kõik omamoodi erilised. Kõige vanem oli Täpi, kes armastas üle kõige kive lugeda. Siis tuli Triibu, kes suutis hüpata kõrgemale kui ükski teine talleke. Kolmas oli Sasi, kelle karv oli alati sassis, sest ta uuris pidevalt põõsaaluseid. Neljas oli Kella, kelle kaelas helises väike hõbedane kelluke. Viies oli Miku, kes oli kõige vaiksem ja märkas asju, mida teised ei näinud. Ja kõige pisem oli Nuti, kes oli küll väike, aga tema pea lõikas nagu nuga – ta oli rühma nutikaim. Ühel õhtul, kui päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja värvis taeva roosaks nagu maasikavahu, jäid talled üksi koju. Ema-kits oli läinud kaugele metsasügavusse, et tuua sealt erilisi soolaseid mineraalkive, mis teevad sarved tugevaks. "Püsige koos ja ärge väravat avage!" hüüdis ema eemalt. "Metsas liiguvad ringi rebased!" Kaks ootamatut külalist Talled lubasid olla head lapsed. Nad mängisid aias "kes ees, see mees" ja sõid magusat ristikheina. Kuid metsaservas, kahe suure kuuse varjus, neli silmapari jälgisid neid. Need kuulusid kahele rebasele: Rasmusele ja Ruudile. Rasmus oli suur ja koheva sabaga rebane, kes pidas ennast metsa kõige suuremaks kavalpeaks. Ruudi oli aga noorem, veidi uduse pilguga ja alati näljane. "Kuule, Rasmus," sosistas Ruudi, "vaata neid tallekesi. Nad on nii pehmed ja... noh, nad näevad välja nagu jalutavad vahukommid." Rasmus limpsis mokaotsa. "Seda küll, Ruudi. Aga me ei saa lihtsalt peale tormata. Kitseemal on teravad sarved ja talled on kiired. Meil on vaja plaani. Meil on vaja kavalust!" Rebased hiilisid lähemale. Nad ei tahtnud paha teha selles mõttes, et keegi haiget saaks – nad olid lihtsalt väga-väga näljased ja tahtsid kätte saada tallede õhtusööki, milleks oli suur kuhi värskeid porgandeid ja kapsalehti, mis aianurgas ootasid. Aga rebase loomus on juba kord selline, et nad tahavad alati natuke vigurit teha. Esimene kavalus Rasmus ja Ruudi jõudsid aiani. Rasmus köhatas hääle puhtaks ja tegi oma kõige peenemat ning heasüdamlikumat häält. "Tere, armsad tallekesed! Me oleme rändavad... ööbikute valvurid. Me kuulsime, et teil on siin aias üks väga haruldane lill, mis õitseb ainult täiskuu ajal. Kas me saaksime sisse tulla, et seda imetleda?" [IMAGE_BREAK] [IMAGE_BREAK] Talled jäid seisma. Kella helistas korraks oma kellukest. Sasi vaatas läbi aia ja sosistas: "Neil on väga pikad sabad ööbikute kohta." Väike Nuti astus ette. Ta sai kohe aru, et tegu on rebastega. "Oi, tere, ööbikute valvurid! See lill on meil tõesti olemas, aga ta on väga arg. Ta ei ava oma õisi enne, kui külalised on teinud läbi kolm rasket katsumust." Rasmus ja Ruudi vaatasid teineteisele otsa. Katsumused? Rebased armastasid võistelda. "Me oleme valmis!" hüüdis Ruudi õhinal. Kolm suurt katsumust Esimene katsumus: Tasakaalutants. Nuti palus rebastel kõndida mööda aia taga olevat peenikest langenud puutüve, samal ajal kui nad peavad hoidma oma saba otsas ühte männikäbi. Rasmus ja Ruudi proovisid. Rasmus kukkus kohe esimesel sammul pehmele samblale käpuli. Ruudi aga hakkas keerutama nagu vurr ja lõpuks olid mõlemad rebased nii peapöörituses, et nad naersid kõhud kõveras. Talled itsitasid kaasa. Teine katsumus: Luuletuste lugemine. "Selleks, et lill avaneks, peate te tegema luuletuse kapsastest," ütles Nuti. Ruudi, kes oli alati näljane, alustas kohe: "Kapsas on roheline, kapsas on hea, seda ma sööksin, ma seda ju tean. Aga rebase kõht on tühjem kui kott, tooge mulle üks kapsapot-pott-pott!" Talled plaksutasid sõrgadega. See oli küll naljakas luuletus, aga väga aus. Kolmas katsumus: Peitusemäng. "Kui te meid kõiki üles leiate," ütles Triibu, "siis me teeme värava lahti ja võite tulla aeda meie porgandeid jagama." See oli rebastele meelepärane! Nad pani silmad kinni ja lugesid kümneni. Talled jooksid laiali. Täpi peitis end kivihunniku taha, Triibu hüppas madala õunapuu oksale, Sasi puges tiheda põõsa sisse, Kella hoidis oma kellukest käpaga kinni, et see ei heliseks, ja Miku peitis end tühja veeämbrisse. Nuti aga... Nuti ronis rebase Rasmuse enda suure ja koheva saba alla peitu! Rebased otsisid ja otsisid. Nad leidsid Täpi, leidsid Sasi ja Miku. Isegi Kella leiti üles, kui ta aevastas ja kelluke "kilks" tegi. Aga Nutit ei leitud kuskilt. "Me anname alla!" hüüdis Rasmus. "Kus on kuues talleke?" Nuti hüppas Rasmuse saba alt välja: "Ma olin siinsamas!" Sõprus on magusam kui kapsas Rebased olid nii hämmastunud tallede osavusest ja rõõmust, et nad unustasid täiesti ära oma algse plaani kuidagi kavalusega tallede toitu näpata. Nad istusid aia taha maha ja rääkisid talledele lugusid suurest metsast, [IMAGE_BREAK] kus [IMAGE_BREAK] puud on nii kõrged, et ulatuvad pilvedeni, ja kus öökullid räägivad vanu tarkusi. Talled tõid aia vahelt rebastele värskeid porgandeid ja kapsalehti. Selgus, et Ruudile maitses porgand isegi rohkem kui hiired! "Teate," ütles Rasmus närides magusat porgandit, "me tulime siia tegelikult mõttega teid natuke narritada. Aga te olete nii toredad tantsijad ja peitusemängijad, et me pigem oleksime teie valvurid." Nii sündiski ebatavaline sõprus. Kui ema-kits lõpuks metsast tagasi jõudis, kandis ta kaasas helendavaid mineraalkive. Ta ehmatas alguses, nähes kahte rebast aia taga pikutamas. Aga kui ta nägi, kuidas kuus tallekest rebastele lugusid ette lugesid ja kuidas Ruudi talledega koos uinakut tegi, rahunes ta maha. Une saabumine Päike oli nüüdseks täiesti kadunud. Taevasse ilmus hõbedane kuu, mis paistis täpselt nii, nagu Nuti oli ennustanud. "On aeg magama minna," ütles ema-kits pehmelt. Rasmus ja Ruudi tõusid püsti, raputasid oma kasukad tolmust puhtaks ja kummardasid viisakalt. "Aitäh mängu eest, tallekesed," ütles Rasmus. "Me tuleme homme jälle, et õpetada teile, kuidas metsas hääletult hiilida." Talled ronisid oma pehmetesse heintesse. Täpi luges veel viimaseid tähti taevas, Triibu sirutas oma hüppejalgu, Sasi keris end rulli, Kella kelluke tegi viimase unise "kilksu", Miku sules silmad ja Nuti sosistas: "Head und, rebased." Metsaservas, kahe suure kuuse all, kerisid end rulli ka Rasmus ja Ruudi. Nad ei olnud enam näljased ega üksildased. Nad olid leidnud midagi palju paremat – sõbrad, kellega koos naerda. Ja nii jäidki kõik magama. Mets kohises vaikselt, kuu valvas aasa ja uned, mis tallede ning rebaste juurde tulid, olid täis porgandeid, uusi mänge ja sooja suveööd.

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.