Mootorlinna Kraanameeskond

kraanadmasinadmeeskonnatööseikluspoiss5-aastane

Kuskil kaugel, teisel pool kõrgeid siniseid mägesid ja sügavaid sahisevaid metsi, asus üks väga eriline koht. Selle koha nimi oli Mootorlinn. See ei olnud tavaline linn, kus elavad inimesed. Oh ei! Selles linnas elasid autod. Seal oli väikesi sportautosid, kes armastasid kiiresti sõita, suuri ja tugevaid veoautosid, kes vedasid raskeid koormaid, ning isegi väikesi mopeede, kes vurisesid ringi nagu väikesed sumisevad mesilased. Mootorlinnas olid laiad ja siledad maanteed, kõrged sillad, mis ulatusid pilvedeni, ja suured parklad, mis nägid välja nagu hiiglaslikud mänguväljakud. Aga nagu igas suures linnas, juhtub ka Mootorlinnas vahel õnnetusi. Autod võivad mutta kinni jääda, sillalt alla libiseda või kogemata oma koorma maha pillata. Sellepärast oli Mootorlinnas olemas spetsiaalne Päästekraanade Salk. See oli rühm kõige tugevamaid, targemaid ja julgemaid kraanasid terves maailmas. Nad elasid suures ja soojas garaažis otse linna keskel, et olla alati valmis appi tõttama. Selle salga peategelasteks olid kaks väga erilist kraanat. Esimene neist oli Kobi. Kobi oli suur ja ilus, säravkollast värvi kraana. Ta meenutas päikest, mis paistab selgel suvepäeval. Kobi oli väga tugev ja tark. Ta armastas korda ja teadis alati, millist trossi või konksu on vaja kasutada, et kõige raskemadki autod hädast välja aidata. Teine kraana oli aga täiesti teistsugune. Tema nimi oli Viki. Viki ei olnud ühte värvi. Oh ei! Viki oli värvitud kõikides vikerkaarevärvides – tema kabiin oli punane, tema rattad sinised, tema pikk kraananool oli triibuline: roheline, kollane, lilla ja oranž! Viki oli noorem kui Kobi, väga elav, rõõmus ja loov. Kui teised kraanad ei osanud enam midagi välja mõelda, tuli Viki alati mõne geniaalse plaani peale. Nende meeskonnas oli veel teisi sõpru: Simo, kes oli sügavsinine nagu ookean ja omas kõige pikemat kraananoolt terves linnas. Peeter, kes oli säravpunane ja suutis sõita kiiremini kui ükski teine raskemasin. Robi, kes oli mururoheline ja nii raske, et suutis paigal püsida isegi kõige kõvema tormi käes. Nad tegutsesid alati koos, sest nad teadsid üht olulist saladust: üks kraana on küll tugev, aga viis kraanat koos on lausa võitmatud! Esimene õnnetus: Mudane seiklus Oli ilus teisipäeva hommik. Kobi ja Viki olid just

lõpetanud oma hommikuse õlivahetuse ja jõid koos teiste autodega sooja bensiini-teed, kui äkki kõlas garaažis vali häirekell: „TILL-TILL-TILL! Tähelepanu, Päästekraanade Salk! Õnnetus Paju tänaval! Väike sportauto on kinni jäänud!“ „Aeg tööle asuda!“ mürises kollane Kobi ja käivitas oma mootori. Vrumm-vrumm! „Mina olen valmis!“ hüüdis vikerkaarevärviline Viki, vilgutades oma värvilisi tulesid. Nad kihutasid garaažist välja, tehes teed läbi linnatänavate. Teised autod tõmbasid viisakalt teeserva, et päästjad mööda lasta. Kui nad Paju tänavale jõudsid, avanes neile kurb vaatepilt. Väike sinine sportauto nimega Säm oli tahtnud minna otseteelt läbi metsatuka, aga oli sõitnud otse suurde, sügavasse ja kleepuvasse mudalompi. Ta rattad käisid ainult viuh-viuh-viuh ringi, pritsides pori igale poole, aga auto ise ei liikunud paigastki. „Kobi, Viki! Palun aidake mind!“ nuttis väike Säm, kes oli nüüd sinise asemel üleni pruun. „Ära muretse, väike sõber, me aitame su välja,“ ütles Kobi oma rahustaval, sügaval häälel. Kobi sirutas oma pika kollase kraananoole välja ja langetas konksu Sämi esimese kaitseraua külge. Kobi mootor hakkas kõvemini põrisema, ta rehvid toetusid vastu asfalti ja ta tõmbas... aga oh häda! Muda oli nii libe, et hoopis Kobi ise hakkas vaikselt lompide poole libisema. „Muda on liiga märg! Ma vajan tuge!“ hüüdis Kobi. Siin tuli appi vikerkaarevärviline Viki. „Mul on plaan!“ hõiskas Viki. Ta raadiosaatja ragises, kui ta kutsus appi rohelise kraana Robi. Robi sõitis kohale, lasi oma rasked metallist tugijalad sügavale maasse, muutudes sama liikumatuks nagu suur kalju. Viki sidus nüüd oma trossi Kobi tagumise osa külge ja Robi sidus oma trossi Viki külge. Nad tegid suure keti! „Kõik koos, minu märguande peale!“ hüüdis Viki, tema triibuline kraananool säramas hommikupäikeses. „Üks... kaks... KOLM! Tõmbame!“ Kõik kolm kraanat tõmbasid korraga. Mürrrr! kostus nende mootoritest. Trossid pinguldusid, tehes krõks-krõks häält. Lirts! Lorts! Sügav mudalomp andis järele ja ühe suure plärtsatusega tõmmati väike sportauto Säm tagasi kõvale teele. Säm oli nii õnnelik, et tuututas oma väikest signaali kolm korda. Kraanad aga naeratasid üksteisele. Esimene päästetöö oli edukalt tehtud, sest nad töötasid koos! Teine õnnetus: Jäätisekatastroof Päev läks edasi ja päike tõusis taevas aina kõrgemale. Mootorlinnas hakkas väga palav. Autod otsisid varju ja

lasid oma aknad alla, et tuul neid jahutaks. Just siis, kui kraanameeskond tahtis hakata lõunat sööma, kostus raadiost hädaline hääl. „Appi! Appi! Siin suur Jäätiseveok Jass! Ma sõitsin üle Suure Vikerkaaresilla, kui mul läks rehv katki! Ma kukkusin külili ja liiklus on täiesti kinni! Ja mis kõige hullem – mu külmik läks katki ja hiiglaslikud jäätised hakkavad sulama!“ See oli tõeline katastroof! Mootorlinna lapsed (väikesed mänguautod) ootasid seda jäätist väga. Kui tee jääb kinni ja jäätis sulab ära, on terve päev rikutud. „See on töö tervele meeskonnale!“ ütles Kobi tõsiselt. „Kõik kraanad, mootorid käima!“ Kollane Kobi, vikerkaarevärviline Viki, sinine Simo ja punane Peeter kihutasid sildade poole. Vaatepilt, mis neid ees ootas, oli uskumatu. Suur valge veoauto lamas külili. Tema tagumised uksed olid lahti lennanud ja teele olid veerenud hiiglaslikud jäätisepallid – maasikaroosa, šokolaadipruun ja vaniljevalge. Päike paistis kuumalt ja jäätisest hakkas juba teele tekkima magus ja kleepuv loik. „Peeter, sina oled kiire!“ jagas Kobi käsklusi. „Mine silla teise otsa ja suuna liiklus teisele teele, et keegi jäätise sisse kinni ei jääks!“ Punane Peeter kihutas minema, vilkurid sähvimas. „Simo, sina oled kõige pikem! Tõsta oma nool kõrgele ja hakka jäätisepalle tagasi külmkappi tõstma. Viki ja mina paneme aga veoki tagasi ratastele!“ Sinine Simo langetas oma konksu, mille otsas oli spetsiaalne pehme kühvel, ja hakkas ettevaatlikult maasikajäätist tõstma. Kobi sõitis veoki esiotsa juurde ja Viki tagumise otsa juurde. „Kas sa oled valmis, Viki?“ küsis Kobi, kinnitades oma trossi veoki kabiini külge. „Olen valmis, Kobi! Anname endast parima!“ vastas Viki rõõmsalt. Vikerkaarevärviline kraana kinnitas oma konksud veoki tagarataste juurde. See oli väga raske veoauto. Kobi ja Viki pidid kasutama kogu oma jõudu. Nende rehvid läksid kuumaks, aga nad ei andnud alla. „Sikutame! Tõstame!“ mürisesid nad koos. Millimeeter haaval hakkas suur jäätiseveok maast üles kerkima. Viki kasutas oma kavalust ja asetas ühe väikese puuklotsi rataste alla, et veok tagasi ei libiseks. Lõpuks, suure prantsatusega, oli Jäätiseveok Jass uuesti oma ratastel. Samal ajal oli Simo suutnud kõik jäätisepallid tagasi tõsta ning veoki külmikusüsteem hakkas uuesti tööle. Jäätis oli päästetud! Jass oli nii tänulik, et andis

igale kraanale preemiaks spetsiaalse auto-jäätise, mis maitses nagu kõige parem masinaõli. Kõik teised autod sillal hakkasid rõõmust signaale laskma. Kraanad tundsid uhkust. Koostöö oli jälle päeva päästnud. Kolmas õnnetus: Taevasilm pimeduses Päev hakkas õhtusse veerema. Päike muutus suureks ja punaseks ning vajus vaikselt mägede taha. Taevas tõmbus tumesiniseks ja süttisid esimesed tähed. Mootorlinnas pandi põlema tänavalaternad, mis lõid asfaldile pikki, rahulikke varje. Väiksemad autod haigutasid juba ja sõitsid oma kodugaraažidesse magama. Kobi ja Viki olid tagasi oma peagaraažis. Nad olid väsinud. Päev oli olnud pikk. „Nüüd on küll aeg puhata,“ ohkas kollane Kobi ja lasi oma raske kraananoole aeglaselt ja mugavalt alla. „Jah, minu värvid vajavad ka veidi und,“ naeratas Viki unise häälega. Kuid just siis, kui nad hakkasid silmi sulgema, kõlas veel üks häire. See ei olnud aga vali ja ehmatav kell, vaid pigem vaikne ja murelik piiksumine. Raadio ragises: „Päästekraanad, siin Mootorlinna Lõbustuspark. Meil on suur mure. Taevasilm on kinni kiilunud.“ Taevasilm oli Mootorlinna kõige suurem ja ilusam vaateratas. See oli nii kõrge, et selle tipust nägi isegi naaberlinna. Aga nüüd oli juhtunud midagi ootamatut. Üks suurtest hammasratastest oli katki läinud. Vaateratas oli jäänud seisma ja see oli veidi viltu vajunud. Kõige tipus, kõrgel taevas, olid aga vaateratta kabiinides kinni mõned hilised külastajad – väikesed sõiduautod, kes olid tahtnud enne magamaminekut tähti vaadata. Nüüd nad kartsid, sest ratas kõikus tuules. „Sõbrad, see on meie tänane viimane töö,“ ütles Kobi otsustavalt. „Me ei saa kedagi ööseks kõrgele taevasse jätta. Kogu meeskond – lähme!“ Kõik viis kraanat – kollane Kobi, vikerkaarevärviline Viki, sinine Simo, punane Peeter ja roheline Robi – sõitsid aeglaselt läbi unise linna. Nende mootorid ei mürisenud enam nii kõvasti, vaid tegid rahustavat põrr-põrr-põrr häält. Lõbustusparki jõudes nägid nad suurt vaateratast, mis nägi kuuvalguses välja nagu hiiglaslik seisev kell. „See on liiga suur, et seda üksi tagasi lükata,“ hindas Kobi olukorda. „Ja siin on liiga pime, et näha, kuhu konksud kinnitada.“ „Aga mina hiilgan pimedas!“ ütles Viki äkki. Tema vikerkaarevärviline värv oli kaetud spetsiaalse kihiga, mis peegeldas valgust. Viki sõitis täpselt vaateratta alla ja pani kõik oma töötuled

põlema. Tema kabiinist kiirgas punast, sinist, kollast ja rohelist valgust, mis valgustas tervet vaateratast. See oli imeilus vaatepilt, justkui suur värviline öölamp oleks süttinud. „Tubli, Viki!“ kiitis Kobi. „Nüüd on mul plaan. Simo, sina oled kõige pikem. Siruta oma nool nii kõrgele kui saad ja toeta ratast ülevalt, et see rohkem viltu ei vajuks. Robi, sina mine teisele poole ja toeta seda alt.“ Roheline Robi ja sinine Simo liikusid paika ja toetasid suurt ratast, nii et see enam ei kõikunud. Üleval olijad ohkasid kergendatult. „Nüüd, Viki, meie sinuga lükkame ratta keskosa õigesse asendisse, et töötajad saaksid katkise hammasratta ära parandada,“ ütles Kobi. Kollane Kobi ja vikerkaarevärviline Viki sirutasid oma nooled välja. Kobi lükkas paremalt, Viki vasakult. Nad surusid tasakesi, väga rahulikult. Kriiks... kraaks... tegi suur ratas. „Veeidi veel...“ sosistas Kobi. „Kohe on paigas...“ sosistas Viki. Ja siis käis vaikne klõks. Vaateratas oli jälle täiesti otse. Lõbustuspargi mehaanikud parandasid kähku hammasratta ning vaateratas hakkas aeglaselt ja sujuvalt uuesti ringi käima. Kõik väikesed autod toodi turvaliselt maa peale. Nad olid väsinud, aga õnnelikud, ja vurasid vaikselt oma kodude poole. Aeg puhata Nüüd oli tõesti öö käes. Mootorlinna taevas oli täis säravaid tähti, mis pilgutasid silmi justkui tänuks tublidele kraanadele. Kobi, Viki, Simo, Peeter ja Robi sõitsid tagasi oma suurde garaaži. Nende sõit oli aeglane ja unine. Rehvid sahisid asfaldil õrnalt: ššš-ššš-ššš. Garaažis ootas neid soe autopesula. Iga kraana sõitis kordamööda suurte pehmete harjade vahelt läbi. Soe vesi pesi maha päeva jooksul kogunenud muda ja tolmu. Švammid tegid rahustavat plärtsti-plärtsti häält. See tundus nii mõnus, et Kobi lasi silmad pooleldi kinni. Pärast pesu pandi neile kõigile sisse puhas, uhiuus ja hästi lõhnav mootoriõli. See tegi nende mootorid seest nii soojaks ja pehmeks. Iga kraana leidis oma magamiskoha. Roheline Robi lasi oma tugijalad alla ja norskab juba vaikselt: põõõrr-põõõrr. Punane Peeter lülitas välja oma vilkurid ja vajus sügavasse unne. Sinine Simo tõmbas oma pika kraananoole kokku ja sulges silmad. Kollane Kobi ja vikerkaarevärviline Viki parkisid teineteise kõrvale. „See oli hea päev, Viki,“ haigutas Kobi, ja tema mürin oli nüüd vaid vaevukuuldav sosin. „Me aitasime

paljusid.“ „Jah, Kobi,“ vastas Viki vaikselt, tema erksad värvid olid hämaras garaažis muutunud pehmeks ja uinutavaks. „Aga kõige tähtsam on see... et me tegime seda kõike... koos.“ Viki lasi oma värvilise noole aeglaselt puhkeasendisse. Kobi tegi samamoodi. Garaaži tuled kustusid ükshaaval. Väljas puhus tasane tuul, mis laulis linnatänavatel unelaulu. Kõik autod magavad. Päästekraanad magavad. Ka Mootorlinn ise magab, et olla hommikul taas valmis uuteks ja rõõmsateks seiklusteks. Ja nüüd on ka sinul aeg silmad sulgeda, rahulikult hingata ja ilusat und näha. Head ööd, väike poiss. Head ööd.

Järgmine lugu

Välgu öine päästemissioon

Oli soe suveõhtu. Päike oli just vajunud suure rohelise metsa taha peitu ja taevas värvus õrnalt roosaks ning lillaks. Viieaastane Frederik oli terve päeva oma koduaias, suures ja laias liivakastis mänginud. Ta oli ehitanud kõrgeid liivalosse, kaevanud sügavaid tunneleid ja teinud suuri maanteid, kus tema mänguautod said kihutada. Frederiku kõige suurem lemmik oli aga üks väike, säravpunane sportauto nimega Välk. Välk oli nii kiire, et isegi tuul ei jõudnud talle järele! Tal olid läikivad hõbedased veljed ja madal katus, mis tegi temast tõelise võidusõiduauto. Kui ema hõikas Frederikut tuppa õhtust sööma ja magama minema, oli poisil nii kiire, et ta unustas Välgu ja veel mõned teised autod liivakasti ööbima. Ta pühkis käed puhtaks, jooksis tuppa ja varsti juba magas oma soojas voodis, nähes und uutest ja põnevatest võidusõitudest. Aed jäi vaikseks. Liivakasti kohale tõusis suur, ümmargune ja särav kuu. Kuuvalgus langes otse väikesele punasele Välgule, pannes tema hõbedased veljed pimeduses ahvatlevalt sädelema. Kuid aias ei maganud kõik. Kõrgel, aia nurgas kasvava vana ja haralise tammapuu ladvas elasid kaks suurt, musta ja kavalat varest – Kraaks ja Krooks. Varestel on juba kord selline iseloom, et neile meeldib kõik, mis läigib ja särab. Nad kogusid oma pessa teelusikaid, hõbepaberit, klaasikilde ja kõike muud sädelevat, mis nad kuskilt leidsid. Korraga märkas Kraaks, kuidas all liivakastis midagi helgib. "Kraaks! Vaata sinna, Krooks!" krooksus ta vaikselt oma kaaslasele. "Seal all on midagi uut ja väga säravat!" Krooks ajas kaela õieli ja tema mustad silmad läksid suureks. "Lendame! See peab saama meie kollektsiooni ehteks!" Kaks suurt varju liuglesid hääletult kuuvalguses alla liivakasti poole. Välk, kes magas rahulikult liivast ehitatud garaažis, ei osanud midagi karta. Järsku tundis ta, kuidas miski terav ja tugev temast kinni haarab. Enne kui väike punane auto arugi sai, mis toimub, tõsteti ta õhku. "Appi! Laske mind lahti!" tahtis Välk tuututada, aga varesed lendasid nii kiiresti, et tuul vihises ümber auto. Mõne hetkega olid nad kõrgel tamme otsas, suures ja sagrises pesas. Varesed lükkasid Välgu hunniku krõbisevate kommipaberite ja vana kuldse nööbi vahele, panid silmad kinni ja jäid rahulolevalt magama. All liivakastis aga hakkasid asjad liikuma. Teised mänguautod, kes olid samuti sinna unustatud, ärkasid vareste tiivasahina peale üles. Seal olid Suur Kollane Kallur nimega Mürts, kellel oli tohutult jõudu; Roheline Traktor nimega Traks, kellel olid nii suured ja ogalised rattad, et ta võis sõita üle igast mäest; Sinine Puksiirauto nimega Kaelak, kellel oli pikk tross ja tugev konks; ning Vapper Politseiauto nimega Vile, kes hoidis alati korda. "Kas kõik on alles?" küsis Politseiauto Vile, lülitades korraks oma sinised ja punased vilkurid sisse, et pimedas liivakastis ringi vaadata. "Mina olen siin," mürises Kallur Mürts. "Mina ka," puristas Traktor Traks. "Aga kus on Välk?" hüüdis Puksiir Kaelak ehmunult. Autod sõitsid ringi, valgustades oma väikeste esituledega liivakasti nurki. Välku ei olnud kuskil. Siis aga märkas Vile liival suuri linnujälgi. "Oh ei!" ütles Vile tõsiselt. "Need on vareste jäljed. Nad on Välgu ära viinud! Nad viisid ta sinna suurde tamme puusse!" Kõik autod vaatasid üles. Vana tamm oli hiiglaslik. Selle oksad kõrgusid taevasse, lausa tähtedeni välja. Varesepist ei olnud alt nähagi. "Mida me teeme?" küsis Traks murelikult. "Kui väike Frederik homme hommikul ärkab ja oma lemmikautot ei leia, on ta ju nii kohutavalt kurb. Ta võib lausa nutma hakata." "Seda me ei saa lubada!" ütles Kallur Mürts kindlalt, lüües oma suure kasti kolksatusega kinni. "Frederik on meie parim sõber. Ta teeb meile alati kõige lahedamad teed ja peseb meid, kui me mudaseks saame. Me peame Välgu tagasi tooma!" "Aga me oleme ju autod," imestas Kaelak. "Autod ei oska puu otsa ronida." "Meil polegi vaja osata ronida, kui meil on plaan ja me teeme koostööd," ütles Vile. "Kuulake nüüd! Traks, sinu suured rattad saavad tamme karedast koorest kinni hoida. Mürts, sina lükkad Traksi tagant, kui tal raskeks läheb. Kaelak, sina kasutad oma trossi ja konksu, et meid oksalt oksale tõmmata. Ja mina sõidan kõige ees ning näitan teile oma esituledega teed." Ja nii algaski suur päästemissioon. Autod sõitsid liivakastist välja, üle muru otse vana tamme juurde. Puu juured olid nii suured, et moodustasid justkui väikese mäe. "Hakkame minema!" ütles Traks ja lasi mootoril vaikselt põrr-põrr-põrr käia. Ta haakis oma suured kummist rattad vastu puukoort ja hakkas ülespoole ronima. Kallur Mürts sõitis talle otse selja taha ja toetas oma tugeva ninaga Traksi tagumist otsa, lükates teda ülespoole. See ei olnud üldse lihtne. Puukoor oli ebatasane, täis sügavaid pragusid ja väikseid putukaid, kes vaatasid imestunult, kuidas mänguautod puu otsa ronivad. "Tasa, tasa," sosistas Vile, kes näitas oma tillukeste tuledega teed. "Me ei tohi varesid üles ajada." Kui nad jõudsid esimese suure oksani, viskas Puksiir Kaelak oma konksu osavalt ümber järgmise oksa, mis oli veel kõrgemal. Kaelaku vints tegi vaikset sihh-sahh-sihh-sahh häält, kui ta ennast ja teisi autosid ülespoole tõmbas. See oli nagu tõeline mägironimine! Nad ronisid ja ronisid, oksalt oksale, järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni maa tundus olevat nii kaugel, et liivakast nägi välja nagu väike tikutoos. Lõpuks, pärast pikka ja väsitavat teekonda, jõudsid nad täpselt selle oksa alla, kus asus vareste pesa. Pesa oli tohutu suur, ehitatud paksudest okstest ja seest vooderdatud kõige pehmema ja säravama kraamiga, mida varesed olid leidnud. Autod jäid vaikselt seisma. Ülevalt kostis valju norskamist. Khrrr-krooks! Khrrr-kraaks! Varesed magasid sügavalt. "Mina lähen üles," sosistas Kaelak. Ta lasi oma konksu vaikselt üle pesa ääre ja piilus sisse. Seal, otse suurte mustade sulgede, käbi ja vana lusika vahel, kükitas väike säravpunane Välk. Ta nägi oma sõpru ja ta esituled lõid õnnest särama. Ta tahtis rõõmust piiksuda, aga Kaelak tegi kähku tššš! ja viipas talle. Kaelak langetas oma väikese metallkonksu otse Välgu stange külge. "Hoia kinni, sõber," sosistas ta trossi kaudu. Kaelak hakkas Välku ettevaatlikult pesast välja tõmbama. Aga siis juhtus midagi ootamatut. Välgu tagumine ratas jäi kinni ühe krõbiseva kommipaberi taha. Kui Kaelak tõmbas, tegi kommipaber kõva krõbina. Üks vares, see suurem ja kurjem, lõpetas norskamise. Ta avas ühe silma. "Mis see krõbiseb siin?" pomises vares unesegaselt ja ajas oma suure musta pea püsti. Ta nägi, kuidas tema ilus läikiv punane auto on pesa ääre peal ja hakkab justkui ise minema sõitma! "Kraaaks! Vargad! Minu aare!" karjus vares ja ajas tiivad laiali. Teine vares ärkas ka ja hakkas samuti koledasti kraaksuma. Nad olid valmis kohe autodele peale lendama. "Nüüd läheb kiireks!" hüüdis Kaelak, tõmbas Välgu pesast välja ja lasi ta oksale teiste autode juurde. "Vile, nüüd on sinu kord!" karjus Kallur Mürts. Vapper Politseiauto Vile sõitis otse vareste poole, lülitas sisse oma kõige eredamad esituled ja pani oma vilkurid maksimaalse kiirusega tööle. Sähv-sähv-sähv! Sinine ja punane valgus pimestas koheselt uniseid vareseid. "KRAAAKS! Mis see on? Päike tõusis? Minu silmad!" karjusid varesed, katsid oma pead tiibadega ja peitsid end pesa sügavaimasse nurka, arvates, et mingi suur ja hirmus valguskoletis on neile külla tulnud. "Põgeneme!" hüüdis Vile. Aga allaronimine on sageli palju ohtlikum kui ülesronimine. Eriti veel siis, kui sul on kiire. "Kõik minu trossi külge!" kamandas Puksiir Kaelak. Ta kinnitas oma tugeva trossi ühe jämeda oksa külge ja viskas trossi teise otsa alla. See oli nagu pikk liugtee otse alla liivakasti poole. Esimene oli väike Välk. Ta kinnitas end trossi külge ja – vuhhhh! – libises tohutu kiirusega alla pimedusse, maandudes pehmelt liiva sisse. Tema järel tuli Traks, siis Kallur Mürts, siis Politseiauto Vile ja kõige lõpuks lasi Kaelak oma trossi oksa küljest lahti ning liugles samuti tagurpidi puust alla. Kui nad kõik turvaliselt liivakasti jõudsid, ohkasid nad kergendatult. Üleval tamme otsas oli jälle vaikus. Varesed ei julgenud oma pesast enam peadki välja pista. "Me tegime seda!" rõõmustas väike punane Välk ja sõitis tänulikult ümber oma sõprade. "Aitäh teile! Te olete maailma kõige julgemad ja paremad sõbrad. Ma kartsin, et ma ei näegi enam kunagi väikest Frederikut ega saa temaga uusi teid avastada." "Üks kõigi ja kõik ühe eest!" ütles Traktor Traks muhedalt. Taevas hakkas juba idakaarest heledamaks muutuma. Tähed kustusid ükshaaval ja linnud hakkasid ärkama, lauldes esimesi hommikulaule. Öö oli läbi saamas. "Ruttu, sõbrad! Tagasi oma kohtadele!" kamandas Politseiauto Vile. "Enne kui päike päriselt tõuseb ja majas elu algab!" Autod kiirustasid oma kohtadele. Välk sõitis tagasi liivagaraaži. Kallur Mürts parkis end liivamäe kõrvale, Traks jäi pooleli oleva silla juurde ja teised võtsid samuti täpselt need samad asendid, kuhu Frederik nad eelmisel õhtul oli jätnud. Nad panid mootorid kinni, kustutasid oma väikesed tuled ja jäid vaikselt ootama. Mõne tunni pärast avanes maja uks. Sealt jooksis välja väike Frederik, pidžaama veel seljas ja juuksed armsalt sassis. Ta jooksis otse liivakasti juurde, kummardus ja võttis liivagaraažist oma väikese säravpunase Välgu. "Tere hommikust, Välk!" ütles Frederik rõõmsalt ja tegi autoga õhus väikese tiiru. "Tead, ma nägin täna nii põnevat und! Ma nägin, et sa sattusid suurde seiklusesse ja su sõbrad pidid sind aitama." Väike auto muidugi midagi ei vastanud, aga kui päikesekiir langes tema hõbedastele velgedele, tundus hetkeks, justkui oleks ta väikesele poisile silma pilgutanud. Frederik istus liivale ja hakkas koos Välgu, Mürtsi, Traksi, Kaelaku ja Vilega ehitama uut, veelgi suuremat ja vägevamat linna. Ta oli väga õnnelik, et kõik tema sõbrad olid temaga koos, turvaliselt omas kodus. Ja mitte keegi, isegi mitte väike Frederik, ei saanud kunagi teada, kui tõepärane see tema unenägu tegelikult oli olnud.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.