Rannapiiri kraanade päästeöö

masinadkraanadseiklussõprus5-aastane

Ühel pool suurt ja kohisevat metsa, seal, kus puude vahelt hakkas paistma sätendav meri, asus üks imetilluke ja imetore linn nimega Rannapiiri. See ei olnud tavaline linn. See oli koht, kus majad olid värvitud vikerkaarevärvidesse ja kus igal tänavalõpul ootas ees pehme liivaga rand. Rannapiiri linnas elasid väga tublid inimesed, rõõmsad loomad ja kõige tähtsam – seal töötasid maailma kõige suuremad ja tugevamad masinad. Linna servas asuvas sadamas elasid kolm hiiglaslikku kraanat: Kõrge-Kalle, Pikk-Peeter ja Tugev-Toomas. Nad olid nii pikad, et nende kabiinid ulatusid pilvedeni, ja nii tugevad, et nad jaksasid tõsta tervet rongi nagu väikest mänguautot. Vaikne õhtu ja ootamatu külaline Oli soe suveõhtu. Päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma, värvides taeva roosaks ja lillaks. 5-aastane poiss nimega Mikk istus oma koduaknal ja vaatas, kuidas kraanad sadamas tööd lõpetasid. Kõik tundus rahulik. Aga meri... meri oli sel õhtul kuidagi teistsugune. See ei loksunud vaikselt, vaid särises ja mürises, nagu oleks tal mingi suur saladus rääkida. Äkitselt märkas tuletorni vaht, et kaugel horisondil tõuseb midagi ränka. See ei olnud lihtsalt laine. See oli Hõbedane Hiidlane – üks määratult suur ja mürisev veemüür, mis liikus otse Rannapiiri linna suunas. „Häire! Häire!“ hüüdis tuletornivaht. „Suur laine on tulemas!“ Kogu linn ärkas. Inimesed jooksid tänavatele, koerad haukusid ja kassid ronisid kiiresti puude otsa. Aga laine oli kiirem. Mürts! – ja esimene vesi jõudis rannaliivale. Larts! – ja vesi voolas juba mööda tänavaid. Varsti oli kogu linn nagu üks suur ja sügav bassein. Majade esimesed korrused jäid vee alla, autod hulpisid nagu korgid ja pargi liumäed paistsid veest välja nagu veidrad saared. Kraanad asuvad tegutsema Kõrge-Kalle, Pikk-Peeter ja Tugev-Toomas ei jäänud aga ootama. Nad olid küll raudsed masinad, aga neil oli suur ja soe süda. „Mehed, tööle!“ hüüdis Kõrge-Kalle oma madala bassihäälega, mis pani isegi veepinna võbisema. „Keegi ei tohi märjaks jääda!“ Kõrge-Kalle sirutas oma pika noole kaugele linna kohale. Ta nägi ühte kollast bussi, mis oli keset turuväljakut kinni jäänud ja vesi tõusis juba akendeni. Bussis istusid lapsed ja nende õpetaja. Kalle laskis oma konksu alla, haakis selle ettevaatlikult bussi katuse külge ja

– vupsti! – tõstis ta kõrgele õhku. Ta asetas bussi õrnalt kõrge künka peale metsa servas, kus oli kuiv ja turvaline. Samal ajal oli Pikk-Peeter ametis loomadega. Ta nägi, et linna loomaaias ja taludes olid loomad hädas. Ta leidis laost ühe suure ja lameda platvormi, mis nägi välja nagu lendav vaip. Ta pani selle maa lähedale ja hüüdis: „Kõik pardale! Kiiresti!“ Lehmad tegid „muu“ ja ronisid platvormile, lambad tegid „mää“ ja vudisid järele. Isegi üks vana ja laisk karu, kes oli metsa tagant linna mett otsima tulnud, ronis platvormile. Pikk-Peeter tõstis nad kõik korraga kõrgele pilvepiirile ja kandis nad metsa kõige kõrgemale lagendikule. Tugev-Toomas ja uppuvad masinad Tugev-Toomas oli aga kõige kangem masinate päästja. Ta nägi, et politseiautod, tuletõrjeautod ja isegi jäätiseauto olid vee vangi jäänud. Nende mootorid turtsusid ja nad ei saanud enam paigast. Toomasel oli kaasas suur magnet. Ta lasi selle alla ja klõps! – magnet tõmbas kõik autod enda külge nagu nööpnõelad. Ta tõstis terve rea autosid korraga üles. Jäätiseauto juht oli nii tänulik, et lubas kraanale pärast tänutäheks kümme kasti šokolaadijäätist anda (kuigi kraanad eelistavad tavaliselt masinaõli). Mikk vaatas seda kõike oma maja katuselt. Tema kodu oli kõrgel künkal, nii et vesi nendeni ei ulatunud, aga ta muretses oma naabrite pärast. Järsku märkas ta, et üks väike kutsikas oli jäänud triivima ühe puust pesupali peal otse keset sügavat vett. „Appi! Vaadake sinna!“ hüüdis Mikk ja viipas käega. Kõrge-Kalle kuulis poissi. Ta pööras oma suurt kabiini ja suunas oma võimsad prožektorid veele. Ta nägi tillukest kutsikat, kes värises ja niuksus. Kalle ei saanud oma suurt konksu kasutada, see oli liiga suur ja raske. Ta tegi midagi muud – ta haaras oma „käpaga“ ühe suure ja pehme päästevõrgu, laskis selle tasa-tasa kutsika alla ja kergitas väikese selli otse Miku rüppe. Öö möödub ja vesi taandub Terve öö töötasid kolm kraanat väsimatult. Nad tõstsid, kandsid ja päästsid. Nad ei tüdinud kordagi. Nende metallist liigesed küll kriuksusid väsimusest, aga nad teadsid, et Rannapiiri linna rahvas loodab nende peale. Kui hommikune päike hakkas uuesti metsa tagant tõusma, hakkas ka suur laine

taanduma. Vesi voolas aeglaselt tagasi merre, jättes tänavad küll poriseks ja märjaks, aga kõik elanikud olid päästetud. Inimesed tulid metsa servalt alla linna poole. Nad kallistasid üksteist ja paitasid oma loomi. Siis nad vaatasid sadama poole, kus kolm suurt kraanat seisid nüüd vaikselt, pea norgus. Nad olid nii väsinud, et olid peaaegu magama jäänud. „Aitäh, kraanad!“ hüüdis kogu linn kooris. Mikk jooksis sadamasse, kaasas suur ämbritäis parimat määret ja pehme lapp. Ta ronis treppidest üles ja tegi Kõrge-Kalle metallist jala puhtaks. „Te olete tõelised kangelased,“ sosistas Mikk. Kraana Kalle tegi ühe vaikse „piiks-piiks“ oma signaaliga, mis tähendas kraanade keeles: „Pole tänu väärt, väike sõber. Nüüd on aeg magada.“ Uni tuleb linna Nüüd, kui linn oli jälle kuiv ja kõik turvaliselt kodus, saabus vaikus. Metsa taga kohisesid puud uinutavalt. Rand oli jälle rahulik ja lained laksusid pehmelt vastu kallast, justkui paludes vabandust eilse müra pärast. Mikk puges oma pehmesse voodisse. Ta sulges silmad ja mõtles Kõrge-Kallele, Pikk-Peetrile ja Tugev-Toomasele, kes valvasid linna ka siis, kui nad magasid. Ta kuulis kaugelt sadamast veel viimast metallist kolksatust – see oli Tugev-Toomas, kes end mugavamalt sisse seadis. Ja nii jäi Rannapiiri linn magama. Magasid inimesed, magasid loomad, magasid suured masinad ja magas ka väike Mikk.

Järgmine lugu
Kuus kitsetalle ja uduvere rebased

Kuus kitsetalle ja uduvere rebased Kord, mitte väga kaugel siit, seal, kus metsaserv kohtub pehme kasteheinaga täidetud aasaga, elas kuus kitsetalle. Nad olid kõik omamoodi erilised. Kõige vanem oli Täpi, kes armastas üle kõige kive lugeda. Siis tuli Triibu, kes suutis hüpata kõrgemale kui ükski teine talleke. Kolmas oli Sasi, kelle karv oli alati sassis, sest ta uuris pidevalt põõsaaluseid. Neljas oli Kella, kelle kaelas helises väike hõbedane kelluke. Viies oli Miku, kes oli kõige vaiksem ja märkas asju, mida teised ei näinud. Ja kõige pisem oli Nuti, kes oli küll väike, aga tema pea lõikas nagu nuga – ta oli rühma nutikaim. Ühel õhtul, kui päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja värvis taeva roosaks nagu maasikavahu, jäid talled üksi koju. Ema-kits oli läinud kaugele metsasügavusse, et tuua sealt erilisi soolaseid mineraalkive, mis teevad sarved tugevaks. "Püsige koos ja ärge väravat avage!" hüüdis ema eemalt. "Metsas liiguvad ringi rebased!" Kaks ootamatut külalist Talled lubasid olla head lapsed. Nad mängisid aias "kes ees, see mees" ja sõid magusat ristikheina. Kuid metsaservas, kahe suure kuuse varjus, neli silmapari jälgisid neid. Need kuulusid kahele rebasele: Rasmusele ja Ruudile. Rasmus oli suur ja koheva sabaga rebane, kes pidas ennast metsa kõige suuremaks kavalpeaks. Ruudi oli aga noorem, veidi uduse pilguga ja alati näljane. "Kuule, Rasmus," sosistas Ruudi, "vaata neid tallekesi. Nad on nii pehmed ja... noh, nad näevad välja nagu jalutavad vahukommid." Rasmus limpsis mokaotsa. "Seda küll, Ruudi. Aga me ei saa lihtsalt peale tormata. Kitseemal on teravad sarved ja talled on kiired. Meil on vaja plaani. Meil on vaja kavalust!" Rebased hiilisid lähemale. Nad ei tahtnud paha teha selles mõttes, et keegi haiget saaks – nad olid lihtsalt väga-väga näljased ja tahtsid kätte saada tallede õhtusööki, milleks oli suur kuhi värskeid porgandeid ja kapsalehti, mis aianurgas ootasid. Aga rebase loomus on juba kord selline, et nad tahavad alati natuke vigurit teha. Esimene kavalus Rasmus ja Ruudi jõudsid aiani. Rasmus köhatas hääle puhtaks ja tegi oma kõige peenemat ning heasüdamlikumat häält. "Tere, armsad tallekesed! Me oleme rändavad... ööbikute valvurid. Me kuulsime, et teil on siin aias üks väga haruldane lill, mis õitseb ainult täiskuu ajal. Kas me saaksime sisse tulla, et seda imetleda?" [IMAGE_BREAK] [IMAGE_BREAK] Talled jäid seisma. Kella helistas korraks oma kellukest. Sasi vaatas läbi aia ja sosistas: "Neil on väga pikad sabad ööbikute kohta." Väike Nuti astus ette. Ta sai kohe aru, et tegu on rebastega. "Oi, tere, ööbikute valvurid! See lill on meil tõesti olemas, aga ta on väga arg. Ta ei ava oma õisi enne, kui külalised on teinud läbi kolm rasket katsumust." Rasmus ja Ruudi vaatasid teineteisele otsa. Katsumused? Rebased armastasid võistelda. "Me oleme valmis!" hüüdis Ruudi õhinal. Kolm suurt katsumust Esimene katsumus: Tasakaalutants. Nuti palus rebastel kõndida mööda aia taga olevat peenikest langenud puutüve, samal ajal kui nad peavad hoidma oma saba otsas ühte männikäbi. Rasmus ja Ruudi proovisid. Rasmus kukkus kohe esimesel sammul pehmele samblale käpuli. Ruudi aga hakkas keerutama nagu vurr ja lõpuks olid mõlemad rebased nii peapöörituses, et nad naersid kõhud kõveras. Talled itsitasid kaasa. Teine katsumus: Luuletuste lugemine. "Selleks, et lill avaneks, peate te tegema luuletuse kapsastest," ütles Nuti. Ruudi, kes oli alati näljane, alustas kohe: "Kapsas on roheline, kapsas on hea, seda ma sööksin, ma seda ju tean. Aga rebase kõht on tühjem kui kott, tooge mulle üks kapsapot-pott-pott!" Talled plaksutasid sõrgadega. See oli küll naljakas luuletus, aga väga aus. Kolmas katsumus: Peitusemäng. "Kui te meid kõiki üles leiate," ütles Triibu, "siis me teeme värava lahti ja võite tulla aeda meie porgandeid jagama." See oli rebastele meelepärane! Nad pani silmad kinni ja lugesid kümneni. Talled jooksid laiali. Täpi peitis end kivihunniku taha, Triibu hüppas madala õunapuu oksale, Sasi puges tiheda põõsa sisse, Kella hoidis oma kellukest käpaga kinni, et see ei heliseks, ja Miku peitis end tühja veeämbrisse. Nuti aga... Nuti ronis rebase Rasmuse enda suure ja koheva saba alla peitu! Rebased otsisid ja otsisid. Nad leidsid Täpi, leidsid Sasi ja Miku. Isegi Kella leiti üles, kui ta aevastas ja kelluke "kilks" tegi. Aga Nutit ei leitud kuskilt. "Me anname alla!" hüüdis Rasmus. "Kus on kuues talleke?" Nuti hüppas Rasmuse saba alt välja: "Ma olin siinsamas!" Sõprus on magusam kui kapsas Rebased olid nii hämmastunud tallede osavusest ja rõõmust, et nad unustasid täiesti ära oma algse plaani kuidagi kavalusega tallede toitu näpata. Nad istusid aia taha maha ja rääkisid talledele lugusid suurest metsast, [IMAGE_BREAK] kus [IMAGE_BREAK] puud on nii kõrged, et ulatuvad pilvedeni, ja kus öökullid räägivad vanu tarkusi. Talled tõid aia vahelt rebastele värskeid porgandeid ja kapsalehti. Selgus, et Ruudile maitses porgand isegi rohkem kui hiired! "Teate," ütles Rasmus närides magusat porgandit, "me tulime siia tegelikult mõttega teid natuke narritada. Aga te olete nii toredad tantsijad ja peitusemängijad, et me pigem oleksime teie valvurid." Nii sündiski ebatavaline sõprus. Kui ema-kits lõpuks metsast tagasi jõudis, kandis ta kaasas helendavaid mineraalkive. Ta ehmatas alguses, nähes kahte rebast aia taga pikutamas. Aga kui ta nägi, kuidas kuus tallekest rebastele lugusid ette lugesid ja kuidas Ruudi talledega koos uinakut tegi, rahunes ta maha. Une saabumine Päike oli nüüdseks täiesti kadunud. Taevasse ilmus hõbedane kuu, mis paistis täpselt nii, nagu Nuti oli ennustanud. "On aeg magama minna," ütles ema-kits pehmelt. Rasmus ja Ruudi tõusid püsti, raputasid oma kasukad tolmust puhtaks ja kummardasid viisakalt. "Aitäh mängu eest, tallekesed," ütles Rasmus. "Me tuleme homme jälle, et õpetada teile, kuidas metsas hääletult hiilida." Talled ronisid oma pehmetesse heintesse. Täpi luges veel viimaseid tähti taevas, Triibu sirutas oma hüppejalgu, Sasi keris end rulli, Kella kelluke tegi viimase unise "kilksu", Miku sules silmad ja Nuti sosistas: "Head und, rebased." Metsaservas, kahe suure kuuse all, kerisid end rulli ka Rasmus ja Ruudi. Nad ei olnud enam näljased ega üksildased. Nad olid leidnud midagi palju paremat – sõbrad, kellega koos naerda. Ja nii jäidki kõik magama. Mets kohises vaikselt, kuu valvas aasa ja uned, mis tallede ning rebaste juurde tulid, olid täis porgandeid, uusi mänge ja sooja suveööd.

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.