Väike ekskavaator suurte masinate maailmas

SeiklusMaagiaSõprusLoodus

Elas kord, mitte väga kaugel siit, linna servas ühel tohutult suurel ehitusplatsil, üks väike kollane masin. Tema nimi oli Kopa-Kusti. Kusti oli miniekskavaator. Ta oli säravkollast värvi, tema roomikud olid süsimustad ja tema kopa vars oli täpselt nii pikk, et ulatus kenasti kaevama väikeseid auke ja kitsaid kraave. Tema mootor tegi töötades pehmet ja vaikset häält: "Põrr-põrr-põrr, põrr-põrr-põrr." Kusti oli väga töökas ja talle meeldis tema töö. Ta armastas värsket mullalõhna ja seda tunnet, kui tema väike terasest kopp haukas maast täpselt õige suurusega suutäie liiva. Kuid Kustil oli üks

mure. Ta oli väga väike. Eriti väike tundus ta siis, kui ta vaatas ringi Suurel Ehitusplatsil. Sellel ehitusplatsil töötasid nimelt maailma kõige suuremad, kõige tugevamad ja kõige lärmakamad masinad. Seal oli Kallur-Kalle. Kalle oli nii suur, et tema rehvid olid kõrgemad kui kolm Kustit üksteise otsas. Kalle vedas tohutuid kivimägesid ja liivahunnikuid. Kui tema mootor käima pandi, mürises terve maa: "BRRR-MÜRRR-MÜRRR!" Ja kui ta oma kasti tühjaks kallas, kõlas see nagu pikne: "KOLKS-MÜRR-KOLAHH!" Seal oli ka Kraana-Klaus. Klaus oli nii pikk, et tema nina puudutas pilvi. Ta tõstis raskeid terastalasid

ja hiiglaslikke betoonplokke kõrgele taevasse, et ehitada pilvelõhkujaid. Klaus oli väga uhke ja väärikas. Ta liikus aeglaselt ja tema trossid vihisesid tuules: "Vihh-vuhh, vihh-vuhh." Ja muidugi oli seal Buldooser-Bruno. Bruno oli lai ja võimas. Tal oli ees hiiglaslik sahk, millega ta lükkas teelt eest suuri kive ja kände, nagu need oleksid kerged sulest padjad. Bruno hääl oli madal ja jõuline: "RÖARRR-RÖARRR!" Nende kõrval tundis Kopa-Kusti end sageli nagu väike sipelgas suurte elevantide keskel. Teine peatükk: Suurte masinate naljad Igal hommikul, kui päike tõusis ja kastetilgad masinate läikivalt värvilt aurustusid, kogunesid kõik masinad platsi keskele, et saada töödejuhatajalt päeva ülesanded. "Tere hommikust, suured masinad!" hüüdis töödejuhataja, kellel oli peas kollane kiiver ja käes suur jooniste rull. "Täna on meil palju tööd!" Kallur-Kalle pidi vedama sada koormat kruusa. Kraana-Klaus pidi tõstma paika uue maja katuse. Buldooser-Bruno pidi tasandama terve suure põllu, et sinna saaks ehitada parkla. "Ja mida teeb meie väike Kusti?" küsis Kraana-Klaus oma kõrgustest, vaadates alla tillukese ekskavaatori poole. "Kas sa kaevad täna jälle lillepeenraid?" Suured masinad naersid sõbralikult, aga Kustil oli natuke kurb. "Mürr-hah-hah," naeris Buldooser-Bruno. "Ära muretse, väike

sõber. Keegi peab ju aia äärde ka väikeseid auke tegema. Jäta suured ja rasked tööd meie hooleks." Kusti langetas oma kopa kurvalt maha. Ta tahtis ka teha midagi suurt ja tähtsat. Ta tahtis näidata, et kuigi ta on väike, on temast palju kasu. "Ma oskan väga täpselt kaevata," ütles Kusti vaikselt, "põrr-põrr." Kuid suured masinad panid juba oma mootorid möirgama ja sõitsid mürinal tööle. Kusti veeres oma väikestele roomikutele toetudes platsi nurka. Tema ülesandeks oli kaevata kitsas kraavike uue kõnnitee äärde, kuhu hiljem pidi pandama valguskaabel. See oli vajalik töö, aga Kusti tundis, et ta suudaks enamat. Ta tegi oma tööd hoolega. Tema väike kopp liikus üles ja alla, võttis mulda ja asetas selle kenasti kõrvale: "Kriiks-kraaks, põrr-põrr, siuh-säuh." ### Kolmas peatükk: Ootamatu takistus Päev hakkas õhtusse jõudma. Taevas muutus oranžiks ja roosaks. Suured masinad olid peaaegu oma päevatööga valmis saanud. Kallur-Kalle oli väsinud ja tema rehvid olid tolmused. Kraana-Klaus lasi oma trossid puhkama. Buldooser-Bruno mootor tegi juba unistemat häält. Järsku kostis ehitusplatsi teisest otsast kõva vile. See oli töödejuhataja! Ta jooksis kiiresti ja viipas kätega. "Stopp! Kõik masinad, seis! Meil on hädaolukord!" hüüdis ta. Kõik masinad, nii suured kui ka väike Kusti, ruttasid (või veeresid) kohale. Töödejuhataja seisis suure betoonist toru juures, mis pidi saama uue linnaosa peamiseks veetoruks. See oli väga suur toru, aga see oli pandud sügavale kraavi ja kraavi ääres olid suured vanad puujuured ja kivid. "Mis juhtus?" küsis Kraana-Klaus sügava häälega. "Vaadake sinna alla," ütles töödejuhataja murelikult. "Siia sügavasse ja kitsasse prakku, otse suure toru ja kivi vahele, on kukkunud väike siilipere! Ema-siil ja kolm väikest siilipoega on seal kinni. Nad ei saa ise välja ja kui me neid ei aita, ei saa me toru paika lükata. Kuid mis veel hullem – neil on seal all väga külm ja pime." Kõik masinad vaatasid murelikult alla. Kraav oli tõesti sügav ja ava väga kitsas. "Mina aitan!" möirgas Buldooser-Bruno. "Ma lükkan selle kivi lihtsalt eest ära!" Ta ajas oma suure saha õieli ja hakkas lähemale sõitma: "RÖARRR!" "Ei, Bruno, pea kinni!" hüüdis töödejuhataja. "Sa oled liiga suur ja tugev. Kui sa kivi lükkad, võib muld kokku variseda ja siilid jäävad mulla alla kinni." Bruno tõmbus kurvalt tagasi.

Ta oli liiga suur. "Siis aitan mina," ütles Kraana-Klaus. "Ma lasen oma pika trossi koos suure konksuga alla ja tõstan kivi pealt ära." Ta hakkas oma ketti alla laskma: "Klin-klõnn, klin-klõnn." "Ei, Klaus, oota!" hüüdis töödejuhataja jälle. "Su konks on liiga suur, see ei mahu sinna kitsasse prakku kivi ja toru vahel. Sa ei saa seda kätte." Klaus keris oma trossi ohates tagasi üles. Ta oli liiga suur. "Ehk saan mina oma kasti sinna vahele suruda?" pakkus Kallur-Kalle, kuigi ta teadis isegi, et ta on liiga lai. "Ei, Kalle, sina

ka ei mahu," ohkas töödejuhataja. "Meil on vaja kedagi... kedagi väga väikest, väga osavat ja väga ettevaatlikku. Kedagi, kes mahub sinna juurte vahele ja suudab kivi ümbert maa lahti kaevata ilma siiliperekonda ehmatamata." Neljas peatükk: Väike masin, suur kangelane Kõik suured masinad vaatasid üksteisele otsa. Nad olid maailma tugevaimad ja suurimad masinad, aga nad ei saanud midagi teha. Siis pöörasid nad kõik oma pilgud vaikselt Kopa-Kusti poole. Kusti väike mootor põksus kiiresti: "Põrr-põrr-põrr-põrr!" See oli tema hetk. "Mina," ütles Kusti julgelt. "Mina saan aidata. Ma olen väike ja mu kopp

on väga täpne." "Kas sa oled kindel, Kusti?" küsis töödejuhataja. "See on väga keeruline ja kitsas koht. Sa pead olema äärmiselt õrn." "Ma annan endast parima," lubas Kusti. Ta veeres ettevaatlikult suure kraavi servale. Suured masinad jälgisid teda hinge kinni pidades. Kallur-Kalle ei teinud piiksugi.

Buldooser-Bruno lülitas oma mootori peaaegu päris välja, et siile mitte hirmutada. Kusti vaatas alla. Seal, sügaval kitsas praos, nägigi ta väikest okkalist

ema-siili ja kolme pisikest, halli siilipoega. Nad olid hirmul ja surusid end üksteise vastu. Kusti lasi oma kopa varre alla. See liikus sujuvalt

ja vaikselt: "Sssss-tsihh." Tema väike kopp mahtus täpselt suurte puujuurte ja betoontoru vahele. Kõigepealt pidi Kusti eemaldama mulda kivi ümbert. Ta võttis oma väikese kopaga natukene mulda, tõstis selle ettevaatlikult üles ja pani kraavi servale. "Kriiks... tõst... plops." Ta tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ta

liikus millimeetri haaval. Kusti teadis, et ta ei tohi teha ühtegi viga. Ema-siil vaatas väikest kollast kopaotsa, aga ta ei kartnud, sest

see liikus nii aeglaselt ja rahustavalt. Kui kivi ümbert oli muld ära võetud, nägi Kusti, et kivi saab nüüd paigast nihutada. Kuid see

oli tema väikese kopa jaoks päris raske. Ta toetas oma roomikud kõvasti vastu maad, võttis sügavalt hinge (nii palju kui üks ekskavaator hingata saab) ja lükkas õrnalt, aga kindlalt oma kopaga kivi alt. Tema mootor tegi pingutusest veidi valjemat häält: "PÕRR-PÕRR-PÕRR-PÕRR!" Ja siis... nihk! Kivi veeres õrnalt küljele ja tee siilidele oli vaba! "Tubli, Kusti!" sosistas töödejuhataja. Ta ronis väikese redeliga kraavi, pani kätte paksud kindad, tõstis siilipere ettevaatlikult korvi sisse ja tõi nad turvaliselt maa peale. Siilid viidi lähedalasuvasse metsatukka, kus nad rõõmsalt põõsaste vahele vantsisid. Viies peatükk: Unine ehitusplats Kui siilid olid päästetud, puhkesid suured masinad rõõmust huilgama. Kallur-Kalle tuututas oma pasunat: "TUUUT-TUUUT!" Buldooser-Bruno mürises õnnelikult: "RÖARRR-BRRR!" Ja Kraana-Klaus kõlgutas oma konksu rõõmsalt edasi-tagasi. "Kusti, sa oled tõeline kangelane!" ütles Kraana-Klaus. "Me olime rumalad, kui arvasime, et ainult suured masinad suudavad tähtsaid asju teha. Täna tegid sa midagi, mida meie oma suure jõuga ei suutnud." "Täpselt nii," nõustus Buldooser-Bruno. "Sinu täpsus ja hoolikus päästsid päeva. Sa oled väike, aga su teod on suured!" Kusti oli nii uhke ja õnnelik, et ta lausa läikis kollaselt loojuva päikese valguses. Tema

mootor nurrus nüüd väga vaikselt ja rahulolevalt: "põrr-põrr, põrr-põrr." Ta teadis nüüd, et igal masinal – olgu ta suur või väike – on oma tähtis töö ja oma eriline oskus. Taevas ehitusplatsi kohal muutus nüüd tumesiniseks. Esimesed tähed hakkasid vilkuma, täpselt nagu väikesed lambid kaugel üleval. Oli aeg magama minna. Töödejuhataja lehvitas masinatele: "Head ööd, masinad! Homme on uus päev." Suured masinad sõitsid aeglaselt oma parkimiskohtadele. Nende rehvid tegid kruusal pehmet sahinat: "Kruks-kraks, kruks-kraks." Kallur-Kalle lasi oma kasti aeglaselt alla. "Tšuhhh," ohkas ta väsinult ja pani silmad kinni. Tema suur mootor jäi vait. Buldooser-Bruno langetas oma raske saha vastu pehmet maad. See oli talle nagu padi. "Puffff," tegi ta ja uinus. Kraana-Klaus keeras oma pika noole nii, et see ei segaks tuult, ja lasi konksu vaikselt maad puudutama. "Klinnn," kõlas vaikne heli, kui ta mootori välja lülitas. Ja kõige lõpuks veeres oma kohale väike Kopa-Kusti. Ta oli tänasest seiklusest väga väsinud, aga väga õnnelik. Ta voldkis oma kopa varre kenasti kokku, täpselt nii, nagu ta oleks käed rinnal risti pannud. Ta tundis, kuidas jahe õhtuõhk paitab ta kollast kabiini. Ta

kuulas, kuidas kogu ehitusplats vajus sügavasse vaikusesse. Ainult kuskilt eemalt, metsatukast, kus nüüd magas väike siilipere, kostis vahel tuule sahinat. Kusti sulges oma esituled. Ta lasi oma mootoril veel viimast korda teha ühe sügava, unise ohke: "Põrrr... põrrr... psššš..." Kõik masinad magasid. Ehitusplats magas. Terve linn magas. Nüüd on ka sinul aeg oma silmad kinni panna ja unedemaale sõita. Võib-olla näed sa unes väikest Kopa-Kustit, kes kaevab sulle pilvede sisse pehmeid ja kohevaid unistusi. Head ööd!

Järgmine lugu

Väike kiirabi, kes kartis sireeni

Väike kiirabi elas päästejaamas kõige vasakpoolsema ukse taga. Ta ei olnud katkine ega aeglane. Tema rattad veeresid vaikselt ja kindlalt, tema mootor töötas korralikult ning tema tuled särasid täpselt nii, nagu vaja. Kõik tema juures oli korras. Peaaegu kõik. Ainult üks asi oli, mida väike kiirabi väga ei sallinud. See asi oli sireen. Sireen oli tema katusel. Punane ja sinine. Päeval seisis see seal täiesti rahulikult, nagu kaks väikest värvilist mütsi. Aga kui sireen tööle pandi… siis läks kõik valjuks. Väga valjuks. “Uuui-uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas alati, kui keegi sireeni proovis. Ta tundis, kuidas heli läks otse tema sisse, läbi uste ja rataste ja mootori. “Ma ei taha,” ütles ta kord vaikselt iseendale. “Ma ei taha olla nii vali.” Teised masinad teadsid seda. Suur kiirabi, kes oli juba ammu töötanud, ütles kord: “Sireen on vajalik. See teeb tee vabaks.” Tuletõrjeauto ütles: “Müra ei ole halb, kui see aitab.” Aga väike kiirabi ei vaielnud. Ta lihtsalt vaikis. Ta tegi kõike muud väga hästi. Ta kuulas. Ta sõitis ettevaatlikult. Ta oskas peatuda täpselt õigel hetkel. Ta oskas olla rahulik, isegi kui keegi nuttis. Ainult sireen… see tegi ta kõhklema. Ühel õhtul, kui vaibalinnas hakkasid tuled kustuma, juhtus midagi. Päästejaama seinal süttis kutsetuli. See ei olnud punane. See ei olnud sinine. See oli kollane – selline, mis tähendab, et keegi vajab abi, aga ei ole veel suurt ohtu. Sõnum ilmus vaikselt: KEEGI ON KUKKUNUD. “Me läheme,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi sõitis samuti välja. Ta oli rõõmus, et seekord ei olnud kiiret. Kollane tuli tähendas, et sireeni ei ole vaja. Nad sõitsid vaibalinna poole ja leidsid väikese mängukoera, kes istus tee ääres ja hoidis oma käppa. “Kas sul on väga valus?” küsis väike kiirabi. “Mitte väga,” ütles koer. “Aga ma ehmusin.” Väike kiirabi tegi just seda, mida ta kõige paremini oskas. Ta rääkis rahulikult. Ta ootas. Ta aitas koera istuma. Kõik sai korda. Kui nad tagasi jaama sõitsid, mõtles väike kiirabi: Ma saan hakkama. Ma saan olla kasulik ka ilma sireenita. Aga samal ööl juhtus midagi muud. Seekord süttis päästejaama seinal punane tuli. See vilkus. Ja sõnum oli lühike: KIIRE. Suur kiirabi käivitas kohe mootori. Tuletõrjeauto oli valmis. Politseiauto vaatas kaarti. “Me peame kiiresti minema,” ütles suur kiirabi. “Kas me paneme sireeni?” küsis tuletõrjeauto. Väike kiirabi tundis, kuidas tema rattad jäid hetkeks justkui kinni. Sireen. “Ma… ma tulen,” ütles ta vaikselt. Nad sõitsid välja. Tee oli pikem kui tavaliselt. Vaibalinn tundus suurem ja pimedam. Suur kiirabi pani sireeni tööle. “Uuui-uuui!” Väike kiirabi võpatas. Ta oleks tahtnud peatuda, aga ta teadis, et ei tohi. Nad jõudsid klotsimajade taha, kus üks väike mängukass oli jäänud kinni kahe klotsi vahele. Klotsid olid liiga rasked, et kass ise välja tuleks. “Me jõudsime õigel ajal,” ütles tuletõrjeauto ja tõstis klotse. Kass pääses välja. Kõik oli korras. Aga väike kiirabi ei olnud rõõmus. Tagasi jaamas jäi ta seisma ja vaatas oma sireeni. “Ma ei ole nagu teised,” mõtles ta. “Teised saavad sireeni kasutada. Mina kardan.” Suur kiirabi märkas seda. “Kas sa tahad mulle midagi öelda?” küsis ta. Väike kiirabi vaikis natuke. Siis ütles: “Ma kardan oma sireeni.” Suur kiirabi ei naernud. Ta ei öelnud, et see on rumal. Ta lihtsalt noogutas. “Kas sa tead, miks sireen valju on?” küsis ta. “Et kõik kuuleksid,” vastas väike kiirabi. “Ja kas sa tead, kelle jaoks see on?” küsis suur kiirabi. Väike kiirabi mõtles. “Neile, kes on teel.” “Ja neile, kes ootavad abi,” lisas suur kiirabi. “Sireen ütleb: ma olen teel. Ka neile, kes on hirmul.” See mõte jäi väikesele kiirabile meelde. Järgmisel ööl tuli uus kutse. Seekord oli see päriselt kiire. KEEGI ON ÜKSI. JA KARDAB. Kaart näitas vaibalinna kõige kaugemat nurka, kohta, kuhu harva mindi. “Meil on vaja kiirust,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaatas väikest kiirabit. “Kas sa tuled?” küsis ta. Väike kiirabi tundis jälle seda tunnet. Ta vaatas sireeni. Ta ei tahtnud olla vali. Ta ei tahtnud hirmutada. Aga siis ta mõtles kellelegi, kes ootab. “Ma tulen,” ütles ta. Nad sõitsid. Tee oli pikk. Varjud liikusid. Vaibal oli kitsaid kohti. “Kui me sireeni ei kasuta, ei jõua me õigel ajal,” ütles politseiauto. Suur kiirabi vaikis hetkeks. Siis ütles väike kiirabi midagi, mis üllatas kõiki: “Ma proovin.” “Kas sa oled kindel?” küsis tuletõrjeauto. “Ma ei ole,” vastas väike kiirabi. “Aga ma proovin.” Ta hingas sügavalt. Nii sügavalt, kui üks kiirabi üldse saab. Ja vajutas nuppu. Sireen hakkas tööle. “Uuui-uuui!” See oli vali. Väga vali. Väike kiirabi tundis, kuidas heli käis temast läbi. Aga seekord ei peatunud ta. Ta ei sulgenud end. Ta sõitis edasi. Ja siis juhtus midagi ootamatut. Kuskilt pimedast nurgast kostis vastus: “Ma kuulen teid!” See oli väike hääl. Hirmunud hääl. Aga see oli lootusrikas. “Ma olen siin!” hüüdis hääl. Sireen ei olnud enam lihtsalt müra. See oli tee. Nad jõudsid väikese mängunuku juurde, kes istus üksinda vana kasti taga. Ta oli eksinud ja kartnud. Ta oli arvanud, et keegi ei tule. “Ma kuulsin sireeni,” ütles nukk. “Ja ma teadsin, et te tulete.” Väike kiirabi seisis seal ja kuulas. Sireen vaikis nüüd. Aga selle koht oli alles. Tagasi jaamas ütles suur kiirabi: “Sa ei pea sireeni kogu aeg kasutama.” “Ma tean,” ütles väike kiirabi. “Aga nüüd sa tead, milleks see on,” ütles suur kiirabi. Väike kiirabi vaatas oma sireeni. Ta ei kartnud seda enam nii väga. Ta teadis, et see ei ole karjumine. See on lubadus. Ja see oli piisav.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.